NÄDALA PERSOON ⟩ Eeva Mägi: tuleb jääda vabaks, ei tohi kunagi armu paluda kuningalt – või kuningannalt

Väga paljud režissöörid saavad naudingu sellest, et juhivad ja lavastavad, aga Eeva Mäe jaoks see on protsess midagi palju-palju enamat. «See on eneseväljendus. See on lõputu kevad ja armumise tunne. Minu loominguline keel on väga otsiv, voolav, kulgev.» Pilt on tehtud esmaspäeval Tallinnas Kuku klubis. Foto: Eero Vabamägi

Filmilooja Eeva Mägi räägib madalal, peaaegu et sensuaalsel häälel. Miski tema hääles toob mulle silme ette 1930ndate Berliini suitsused kabareed, koloniaalaegse Hiina oopiumilokaalid ja – kummalisel kombel – Elle Kulli. Kuid tema nägu on samal ajal otsekui kivist.

See on juristi pokkeripale, vesiroosidest pooleldi kinnikasvanud tiik, mille pinnal ei liigu naljalt ühtki virvendust. Kuid teiselt hariduselt ja kutsumuselt on Eeva Mägi filmitegija. Taoline kombo on ilmselt sama haruldane kui filmid, mida ta teeb.

Kui olla aus, siis olen neist näinud vaid ühte: režissööri vanaemast inspireeritud enam kui tunnist linateost «Mo Mamma», milles salapärane, nüüd juba siit ilmast lahkunud Mamma ilmutab, otsekui kuumaviirastus, end vaid üksikute arhiivikaadrite abil.

Sellal kui matriarh haiglas oma viimaseid päevi veedab, peavad suguvõsa naiste järgmine ja ülejärgmine põlv – tütar ja tütretütar – muutunud reaalsuse ja teineteisega ühes väga ilusas Lääne-Eesti suvemajas kuidagi hakkama saama. Lakitud pinna all on aga mitmed mõrad, mida aeg sinna löönud on.