Surnuid ei tasu karta, nad on meie üle rõõmsad

Tüdruk (Luisa Lõhmus) ja isa Welsh (Markus Habakukk) Kuressaare teatri lavastuses «Üksildane lääs». Foto: Meriliis Metsamäe

Surnud ei taha elavatele halba – neil on meie üle hea meel. Sest meil on see, mida neil ei ole. Veel üks võimalus.

See Martin McDonaghi mõte, väga võimalik, et mitte just nende sõnadega edasi antud, on mõte, mis jäi minu sisse aastateks helisema. Sest see süsimusta huumoriga küllastunud troostitu näidend «Üksildane lääs» jõudis Eesti lavale juba 1999. Toona lavastas Jaanus Rohumaa, ja seda olulist, ja mitte ainult näidendi seisukohalt, dialoogi esitasid Üllar Saaremäe isa Welshi ja Maria Taimre tüdrukuna. Kuressaare teatris mängis lavaloo võtmerolli, endas ja jumalas kahtlema hakanud preestrit Markus Habakukk ja tüdrukut Luisa Lõhmus. See on McDonaghi Connemara-triloogia viimane näidend. Mis kaalutlustel just see jõudis esimesena Eesti lavalaudadele, ei tea. Või ei mäleta, isegi kui keegi kunagi sellest rääkis.