NÄDALA RAAMAT ⟩ Kas keskealine mees on ise oma õnnetuses süüdi?

Michel Houellebecq vaatab 2016. aastal Zürichis näitusel Manifesta röntgenipilti oma peast.  Foto: Fabrice Coffrini/AFP/Scanpix

Michel Houellebecqi «Häving» on oma tuumikus põnevik, mis ei ole muist ajast eriti põnev, ent on see-eest oma ridade vahele peidetud kriitikas kõnekas ja mõneti sümboolne.

«Hävingu» algus on seetõttu mõnevõrra eksitav. Situatsioon, kuhu lugeja heidetakse, on vaid narritav ja olukorda illustreeriv kontekst, kus hakkab lahti rulluma märksa igapäevasem, ehkki mitte tavapärasem lugu. «Hävingu» peategelaseks pole mitte küberturbe eksperdid, kes peavad kõrvaldama Prantsusmaa halvanud võltsitud reaalsust kujutavad videod, vaid mees nimega Paul Raison, kel on vaevu baasteadmisi viirusetõrjest ning ilmselt on ka tema parool kirjutatud märkmepaberile, mis on kleebitud monitori servale, kõigile nähtavale kohale.

See-eest oskab Paul Raison olla normaalne inimene (mis on suhteline mõiste) ja see toob talle leiva lauale. Nimelt on Paul minister Bruno Juge’i nõunik ja parim sõber, kelle tööülesandeks on ära kuulata ministri mured ning teda nii lohutada kui ka innustada.