/nginx/o/2020/02/21/12956868t1hbfa5.jpg)
Lydia Koidula ja Friedrich Reinhold Kreutzwald pidasid kirja- ja pildivahetust kartomaaniabuumi ajal, mil inimesed kogusid kirglikult nii tuttavate kui ka võhivõõraste pilte.
Uue ajastu hommikuvalgusena Eesti ühiskonna taevasse kerkiv Lydia Koidula saatis 4. märtsil 1868. aastal Friedrich Reinhold Kreutzwaldile seniseid seisuslike ja ühiskondlikke väärtushinnanguid murdva foto iseendast talurahvakostüümis ebalevate kommentaaridega:
«Õigusepärast, aulik herra, ei tohi ma salata, et mulle mitte teadmata ei ole, kuida esimest korda harjumata riides ei peaks Teie silma alla astuma – /.../ ühe eemal elava tuttava sundimine laskis mullu sui eesseisvat talutüdrukupilti elusse tõusta: neil aegadel ei oleks ma uneski arvanud, et üks neist kujukestest ka Teie armsa silma alla pidi ulatama! Parajal ajal loodan ma juurdepandud päevapildi ühe «tsiviliseeritud» pildi vastu välja lunastada võivat.»
/nginx/o/2024/03/13/15943485t1hc3f9.jpg)
17. märtsil selgitab tänulik Kreutzwald oma kirjas Koidulale fotograafia püha ja jumaliku kunsti olemust, mida inimkäsi ei või iial väärata:
«Kevadet kuulutavad päikeseterad lõhuvad vägevast talvekasukat, et lõoke künka otsas lumeta puhkamisepaika võiks leida. Mispärast peaksime meie pikemalt taevaliku sundimise vastu tõrkudes, kunstlikke tõkkeid südamevoolamise ette tehes, siis teisiti rääkima, kui tundmus sunnib?! /.../ Kallimat annet ei oleks Teie iial mulle võinud kinkida kui oma päikeseteradest valmistatud pildi, misläbi kõik tänapäevani ulatuvad mõtted pakku läinud ja täielik usaldus nende asemel paika võtnud. Kui selle avaliku lahke näo taga mitte niisamasugune süda ei peaks elama, siis peaksin loojaga kohut hakkama käima, et tema oma kätetööd inimliku pettusega läinud solkima! Aga pilditegijale oleks laks käe peale selle eest anda, et oma rumala värviga päikesetööd läinud solkima [mustvalget pilti roosa värviga koloreerinud]! Mis jumal loonud ja tema elustav päike üles maalinud, seda ei tohi inimene mingil viisil parandama minna. Kõige suuremad meistrid ei retusseeri kunagi oma pilte, kes seda teeb, see näitab selle läbi, et ta üks käperdaja on!»
Kreutzwald esindas 19. sajandi vaimuelu murrangul Euroopa vana kooli käsitlust fotokunstist kui päikesevalgusega maalimisest. Kreutzwald võrdles seda saabuva kevadega, mil inimesele antakse looduses taas uus ja igavikuline elu. Paratamatult kaasneb uue tehnoloogia saabumisega senise maailma tunnetusviisi kuivatamine ja suretamine. Uue põlvkonnaga korduv ja kaasnev uue diktaat inimühiskonnas on otsekui uuesti saabuv kevadpäike, mis kasvatab üles noored võrsed, kelle meeleorganid ja meeleseisund kohanevad uue kordumatu valguse iseloomuga.
Maailma vallutanud fotohullus
Koidula ja Kreutzwaldi kirja- ja pildivahetus leidis aset 19. sajandi keskpaigas vallandunud «tsiviliseeritud» maailma uue ajastu hulluse – kartomaania – taustal, mil inimesed koostasid oma isiklikke näguderaamatuid ja palusid tuttavatelt nende näopilte ning ostsid kokku carte-de-visit’e ehk visiit-fotokaarte võhivõõrastest. See oli sensatsioonijanune bestsellerite aeg visuaalkunstis ja novellikirjanduses, millest ka omas ajas sensatsioonilises talurahvariietuses poseerinud kirjaneitsi Koidula ei saanud jääda uue põlvkonna esindajana kõrvale. Kreutzwald toetas noort eesti rahvast teeniva lauliku püüdlusi uue tehnoloogia vahendusel:
«Tahate Teie oma lubadust täita ja ühe teise pildikese harilikus ülikonnas mulle läkitada, siis pean juba ette paluma, et ümbervahetamisest seal juures pikemat juttu ei tohi olla; minu ahnus on ses tükis põhjatu suur, sest mõte ennast just selles ülikonnas maalida või fotografeerida lasta – on originaalne ja tuletab mulle elavalt meelde Neff’i kuulsaid talunaisterahvaid, mis otstarbeks Eestimaa kõige kaunimad aadlikud prouad ja preilid oma näod andsid ja kuhu juurde maalija hiljem mitmesuguste paikade talurahva riided tegi.»
Kuidas ainulaadsest jumalaloomingust sai standardiseeritud äri
Enne visiitportree sündi oli kõige levinum fototehnoloogiline lahendus dagerrotüüpia (aastast 1839). See kandis endas kallist ja kordumatut ning mõneti püha valguspildi oreooli, mis oli kantud valgust peegeldavale metallile ja paigutatud dekoratiivsesse raami pigem tajutavalt kunstisfääridesse kuuluva teosena.
1850. aastatel võimaldas uus kolloodiumprotsess koos mitme objektiiviga kaamerate arendamisega kanda fotosid paberile korraga mitmes eksemplaris. Ühtlasi vähenes ühe foto tegemiseks ajakulu ning pildistatav vabanes skulptuuriks kehastumise pingest. Portreteeritavad võisid piltidel tunda end varasemast loomulikumana.
1860. aastast hakati suures mahus tootma kõiki vajalikke fototarbeid – pabereid, objektiive, kemikaale, stuudiorekvisiite. Seetõttu kujunes fotograafia, mida seni vaadeldi kui ainulaadsest jumalaloomingut, plahvatuslikult levivaks äritegevuseks ja standardiseeritud protsessiks.
Ainuüksi Inglismaal müüdi igal aastal ajavahemikul 1861–1867 igal aastal hinnanguliselt 300–400 miljonit visiitportreed, enne kui saabusid uued fototehnoloogilised võimalused. Tsaari-Venemaagi ei jäänud eemale visuaalkultuuri tehnoloogilisest muutustest ja Eesti- ja Liivimaa suuremates linnades asendusid välismaalt saabuvad rändfotograafid maaniast haaratud paiksetega.
Carte-de-visite‘id olid odavad ja kergesti mitmes eksemplaris reprodutseeritavad. Sensatsiooniliste piltidena ostetavate ja vahetatavate kehade ning nägude suur kogum võimaldas tähelepanelikul silmitsejal jõuda nende üksikute piltide kõrvutamisel teatud üldistusteni. Kui silme ees seisvale fotole lisada fantaasiaelemendid ja sotsiaalselt konstrueeritud visuaalsete tähenduste võrgustiku, siis võis pilt avaldada vaatlejale omamoodi füsioloogilist mõju (doktor Kreutzwald kirjeldas seda Koidulale kevade päikeseteradest ülesäratatud südamevoolamise tundmusena). Samuti võis näguderaamatu albumi küllastumiseni lehitsemine viia viimaks vaimse taipamise/kirgastumiseni, mis võimaldas hüüatada hingevärinal kopsud õhust tühjaks: «Ma näen!»
Tsaari-Venemaa keelas fotograafidel paljundada poliitiliste kurjategijate portreesid ning «võrgutavaid» ehk erootilisi pilte.
Avalikku vaimuruumi kujundavas ajakirjanduses ilmusid fotograafiat tutvustavad artiklid ning fotograafiaäride turundusstrateegiliselt läbimõeldud reklaamkuulutused, mis «hullust» võimendasid. 1867. aastal oli Peterburi raamatupoodidest võimalik osta hulgi tuhandeid Venemaa ja teiste riikide ajalooliste valitsejate portreesid, vaimulike, nii kodu- kui välismaiste riiklike silmapaistvate ühiskonnategelaste – kunstnike, teadlaste, kirjanike, heliloojate, näitlejate, lauljate jt riigi vaimu- ja hingeelu defineerijate – näopilte.
Murrang maailmapildis
Visiitportree viitab uue meedia ning vahendamise enda võimule ja jõule sensatsiooni fenomeni loomisel. Käeshoitavad ja omaniku tahtele alluvad pildid kõikvõimalike geeniuste ja veidrike füsionoomiast omakorda kinnistasid nende kõrget/madalat sotsiaalset staatust kaaskodanike seas ja pakkusid samas nende valdajatele enneolematu võimaluse eneseanalüüsiks ja enesekuvandi ehituseks. Tõsiasjana süvenesid sellest nii inimkeha proportsioonide ja vaimuelu omavahelisi seoseid uurivas eugeenikas äärmuslikkuseni viinud väärtusnormid kui ka uus sensatsioonihuviline massikultuuri nähtus, mida omakorda turundasid ja pakendasid nii kriitikud kui ka tarbijad.
/nginx/o/2024/03/13/15943486t1hb80d.jpg)
Tekkis näguderaamatute kultuur – tööstustoodanguna valminud fotoalbumid, mille kaante vahele mahtusid nii omased pereliikmed kui ka täiesti võõrad, traditsioonilisi klassi- ja soopõhiseid eraldusjooni lõhkuvad sensatsioonilised pildid kuulsustest ja aristokraatidest.
Mõneti iseloomustab vallandunud maania ulatuslikkust ka tõsiasi, et Tsaari-Venemaal reageeris riik uutele oludele 1868. aasta seadusloomes (mis kehtis ka Eesti- ja Liivimaal) ning keelas fotograafidel paljundada poliitiliste kurjategijate portreesid ning «võrgutavaid» ehk erootilisi pilte.
Üksnes kostüümide ja lavadekoratsioonide koosmõjul ilmnev härrasmehelikkus fotol võis päriselus osutuda kassikullaks – väärtuste simulatsiooniks ja lihtlabaseks pettuseks.
Paljude 1860. aastate kriitikute jaoks oli carte-de-visite’i kõige silmapaistvam aspekt portreede demokratiseerimine, mis varem oli olnud üksnes jõukate privileeg. Paljud kaasaegsed mõtestajad leidsid, et selline ühetaoliseks tasandamine visuaalses sfääris oli küll tore, aga samal ajal tekitas neis muret asjaolu, et «madalama klassi» naised ja mehed võisid esineda luksuslike rekvisiitidega poosides, mis ei olnud nende staatusele sugugi omane ja kohane: «nii et vaene mees ... saab oma naisest või lapsest sama täiusliku ja elutruu portree, nagu Sir Thomas Lawrence maalis Euroopa kõige väljapaistvamatele valitsejatele».
Seega tekitas visiitportree 19. sajandi keskpaigas ärevust sotsiaalse klassi staatuse võltsimise pärast: üksnes kostüümide ja lavadekoratsioonide koosmõjul ilmnev härrasmehelikkus fotol võis päriselus osutuda kassikullaks – väärtuste simulatsiooniks ja lihtlabaseks pettuseks. Seesmiselt väärastunud kurjategijatele sai fotograafiast tööriist, mille abil võltsida esinduslikkust ja jumalavallatu lihtrahvas süümepiinadeta aristokraatia tegelasi kehastada. Tegelikkuse ja petturluse vaheliste piiride tajumine visuaalkultuuris hägustus tänu fotograafia kättesaadavusele.
Kreutzwaldi vastupanu murdus
42-aastane tõejanune meditsiinidoktor Kreutzwald kirjutas juba 1845. aastal (sic!) vaimustunult eestikeelsele lugejale Võrus nähtud ja töös kogetud fotoaparaadist kui «kõrgemast hiilgusrikkast kunstnikust» ja nimetas dagerrotüüpia fotot «otsekoheseks tõepildiks». Enam kui kakskümmend aastat hiljem, 1868. aastal seisis ta vääramatult edasi tõepildi eest ning andis Koidula fotot roosa värviga koloreerinud «käpardliku» pildiautori kätele kirjalikult valusa laksu karistuseks jumala loomingu teotuse pärast.
60-aastase, väsiva ja elukogenud mehena murdus viimaks Kreutzwaldi vastupanu ning teda ümbritsev aegruumi näguderaamatu hullus neelas skeptiku oma embusesse.
Seni oli Kreutzwald enda hingerahu huvides enese pildistamist vältinud (tema perest tehtud dagerrotüübilt me naise ja laste kõrval pereisa Reinholdi ennast ei leia) ning eelistanud/hinnanud pigem aristokraatset, traditsiooniliselt aeganõudvat ja ainukordset maalikunsti – nii nagu seda on ka kordumatu inimhing.
/nginx/o/2024/03/13/15943487t1h5f1c.jpg)
Siinkohal ilmneb ehk ajastu vaimu irooniliselt eiranud Kreutzwaldi mõneti iseloomustav seik, kui ahastuses doktor palus fotograafil jäädvustada oma kalli igavikuunele suikunud koera nägu post mortem aastal 1864, kuid mitte teadaolevalt iseennast või oma truud paigalpüsimatut kurge Jukut. Viimast on hoopis joonistanud Johann Köler samal, 1864. aastal, kui ta maalis portreed Kreutzwaldist.
/nginx/o/2024/03/13/15943488t1hf089.jpg)
Kirjades tuntud intellektuaalile anus avalikkus eesti kirjamehelt kiirpilti tema näost. Esialgu puigeldes lisas viimane omal tagasihoidlikul moel sellele ühiskondlikule kirele seega hagu alla. Kuid 60-aastase, väsiva ja elukogenud mehena murdus viimaks Kreutzwaldi vastupanu ning teda ümbritsev aegruumi näguderaamatu hullus neelas skeptiku oma embusesse. Ja nii on meil tänapäeval silme ees tõepildid eesti lauluisast Kreutzwaldist – eestluse kirjandusliku tüviteksti «Kalevipoja» koostajast, andes meile võimaluse tema kulmukaares ja silmavaates otsida killukest meist endist.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/13/15943484t1h54b7.jpg)
Ago Ruus seab keskmesse inimese ja tema vaimuelu peegelduse hõbeklaasil
/nginx/o/2024/03/13/15943489t1h5d37.jpg)
Eesti kullafondi kuuluvate filmiteoste operaatorina hinnatud Ago Ruus on Võrumaa 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole fotograafias peegelduvale vaimuelu kildude kokkukogumisele pühendanud tänuväärselt oma elujõudu ja aega.
/nginx/o/2024/03/13/15943490t1h395d.jpg)
2023. aastal ilmus Ruusilt koostöös Võru Instituudi ja Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumiga miniatuurne fotoalbum «Doktor Kreutzwaldi Visiitportreed». See Kreutzwaldi näguderaamat on omamoodi järg Ruusi kirjutatud ja koostatud mahukale kogumikule «Vana-Võromaa päevapiltnikud» (2022).
Suure empaatiaga maailma läbi kaameraobjektiivi vaatlema harjunud Ruusi tähelepanu keskmes on tema raamatutes eelkõige inimene ja tema vaimuelu peegeldus hõbeklaasil. Jumaliku valguse inimnäoline joonistus mateerias. Austavalt taaselustab ta 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole lõunaeestlastest fotograafide-antropoloogide loomingu, kes ülistasid ja dokumenteerisid «tavainimese» elutegevust ning olid ühtaegu uue maailmatunnetuse tehnoloogia – fotograafia – maaletoojad omaaegsel Võrumaal.
«Doktor Kreutzwaldi visiitportreed» on miniatuurne, eesti fotograafia ajalugu oluliste uute faktidega rikastav, aga samas ülevaatlik ja tänuväärne fotoraamat. Ruus on Kreutzwaldi näopildid arhiividest kokku kogunud ning varustanud asjakohase ja ülevaatliku uurimusega. Tähelepanu saavad Kreutzwaldi pildistanud fotograafide töö, elukäik ning nende maailmapilti illustreerivad fotode tagaküljed. Hoolitsevat silma on jagunud ka ümbritsevale miljööle Võrus ja detailidele, mis iseloomustavad Kreutzwaldi jaoks olulisi suhteid. Et pildid raamatukaante vahel omavahelises koostöös ajas kevadiselt elustuksid.
Siinkohal ehk ilmnebki Kreutzwaldi näguderaamatu kunstiline fenomen. Inimlikkus ja selle vahetul vahendusel avalduv sõnulseletamatu, väärtuslik, hinge liigutav «miski». Kuigi fototehnoloogia on oma olemuses 19. sajandi keskpaigaks suuresti standardiseeritud ja vana kokkukuivanud Kreutzwald on kõikidel fotodel uue meediumi keskseks «objektiks», sõltub foto sisuline kvaliteet eelkõige ikkagi pildistaja enese loojanatuurist. Kuivõrd on temas seda tundlikku kunstnikku, kes on suuteline tajuma ja seda inimeses avalduvat elu ning uut meediumit inimtunnetuse edastamise heaks tööle rakendama. Kas on igas visiitportrees aimata/tajutav pildistatava näos ilmnev inimsüdame seisukord, et vaatajas tärkaks usaldus, nii nagu Kreutzwald ühelt pildilt hindavalt ootas ja lootis.
«Doktor Kreutzwaldi visiitportreed» passib hästi teineteist täiendavalt ühte komplekti mullu Kirjandusmuuseumi eestvedamisel taasilmunud teosega «Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus 1867–1873» ning Paavo Matsini 2017. aasta ajaloolise fantaasiaromaaniga «Must päike» Kreutzwaldist ja tema Jukust.