INTERVJUU ⟩ Rein Veidemann: eesti kultuur on keelekeskne kultuur

Rein Veidemann koduses töötoas koos corgi Gustaviga. Foto: Tairo Lutter

Iga tekst vajab ka tõlgenduslikku võimendit, milleta jääb teos taustale olelema, ütleb Jaan Krossi kirjandusauhinna pälvinud Rein Veidemann.

Kui Veidemann sai eelmisel kuul Jaan Krossi kirjandusauhinna, siis ütles žürii selgituseks, et see on kolme viimase aasta teoste eest, mille hulgas on kriitikakogumik «Järjehoidja» (EKSA, 2022) ning romaan «Lunastatud» (EKSA, 2020).

Aga Veidemannilt ilmus hiljuti ka intrigeeriva pealkirjaga raamat «Eesti kultuuri semiootika». Ise nimetab ta seda oma elutöö kolmandaks osaks Ilmamaa mõtteloo sarjas ilmunud teose «Eesti kirjanduse mõte» (2021) ning «Järjehoidja» järel.

Nendime alustuseks, et küllap on tegemist ainsa raamatuga maailmas, mille kaanepildil on laulupidu ja pealkirjas sõna «semiootika». Veidemann muheleb, et kreekakeelsete «konksudega» (Σημειωτική), nagu ilutseb kuulsate Tartu kogumike kaantel, olnuks veel vägevam, aga jäi nii. Pealegi, Ilmamaa juhile Hando Runnelile «semiootika» pealkirjas ei meeldinud ja nii lisandus «ehk kuidas mõista eesti kultuuri».

Kuna oleme vanad tuttavad, siis sinatame.

Mis on raamatu kõige tähtsam lähenemisnurk?

Need on minu eesti kultuuriloolised etteasted, mis põhinevad ülikoolides loetud kursustel ja millest hiljem said artiklid ning esseed. Need pole lihtsalt vestlused kultuurist, vaid selitatud läbi teooriate prisma.

Põhiküsimus on ikkagi see, mismoodi on eestlastel õnnestunud tulla ajaloost läbi, saada kultuurrahvaks ja teha seda seejuures üsna tempokalt, kui rääkida 19. sajandist ja eriti 20. sajandi algusest. Ja ime see ju on, et üks nii väike rahvas on suutnud nii mitmesse suunda hargneva kultuuriruumi üles ehitada.

Pean siin ära mainima kolm suurt eelkäijat. Kõigepealt 20 aastat tagasi ilmunud Ilmar Talve «Eesti kultuurilugu». See võtab lineaarsel viisil ja ligi 800 leheküljel kokku meie kultuuri kujunemisloo kuni Eesti riigi loomiseni. Sellele aga eelnes 1993. aastal Lauri Vahtre «Eesti kultuuri ajalugu», mis on küll palju õhem, aga oli sellel vabanemise ajal kohutavalt oluline. Ja kolmandaks pean kummardusega siin märkima Toomas Pauli «Eesti piiblitõlke ajalugu» (1999), mis on ju ühtlasi ka eestikeelse raamatu ajalugu 1525. aastast tänapäevani.