Iiri koomikud leidsid eestlaste huumorisoone üles

«Foil, Arms & Hog» ning nende sketš krõbeda ütlemisega munkadest. Foto: Foil, Arms & Hog

Milline on tõenäosus saada saalitäis eestlasi naerma ja kilkama kaks tundi järjest? Üsna väike, pakuks esimese hooga. Kuidas see kõik aga õnnestus koomikutegrupil «Foil, Arms & Hog», on siiani arusaamatu. Nagu oleks ära tinistatud.

«Foil, Arms & Hog»

• «Hogwash»
• Alexela kontserdimajas 13. märtsil

Kunagi mitte nii ammusel ajal oli maailma kõige suurem mure Brexit. Inglismaa lahkumine Euroopa Liidust tundus vaat et maailmalõpp. Praegu seda erutust meenutades on Brexiti skandaalsus võrdeline teletupsu koti ärakaotamisega. Igal juhul jäi Brexiti ajal Youtube’ist silma üks sketš, kus etendati Inglismaa lahkumist Euroopast abielulahutuse vormis. Halvasti istuva parukaga mees oli Inglismaa, pintsakus noormees Euroopa Liit ning kolmas tegelane oli laps ehk Põhja-Iirimaa, kes muudkui tahtis tähelepanu, aga ei läinud kummalegi vanemale korda.

Sealt alates on koomikutegrupi «Foil, Arms & Hog» ehk Foil (Sean Finegan), Arms (Conor McKenna) ja Hog (Sean Flanagan) oma sketšidega Youtube’is saanud miljoneid püsivaatajaid. Nende lood eri riikide piiripunktide intervjuudest ning traditsioonilise perekonna argielu koomikast on vaieldamatult ülinaljakad. Kui selgus, et nende värskeim tuur (Dublini ülikoolis teatriklassis tutvunud mehed on koos tegutsenud pea kümme aastat) «Hogwash» tuleb Alexela kontserdimajja, polnud mingit kahtlust, et tuleb minna.

Sadu inimesi mahutavas kontserdisaalis polnud pealiskaudsel vaatlusel mitte ühtegi vaba kohta. Kohapeal hakkab hinge närima kahtluseuss: kas kaheminutilisi klippe pealtnäha koduste vahenditega tootev trio ikka suudab ka laivis elamust pakkuda. Süda peksab, nagu oleks pakitäie kohvi hinge alla pannud. Selguse huvides olgu mainitud, et see pole mitte tohutust elevusest, vaid kõik, kes üritavad pealinnas kuhugi punktipealt jõuda, saavad enne kohalejõudmist paar minirabandust, sest ilmselgelt on Ülemiste vanake oma karjääri jaoks kõva kopika andnud, et linn mitte kunagi valmis ei saaks.

Seega pole mingit lootust, et pikas talves kalestunud hinge suudaks midagi liigutada. Olen täiesti valmis 55 euro eest petta saama, nagu seda on juhtunud mõningate kodumaiste samasse hinnaklassi kuuluvate etenduskunstide jälgimisel. Kui juba oma rahvas ei suuda publikut köita, siis mis issanda pärast peaks seda tegema üsna tundmatud tüübid Iirimaalt? Mentaalsed oiged ei katke ka siis, kui kolmik lõpuks laval on ja hinges teismeea elevus. Väga küünilist inimest juba ei peta sellega, et on eesti keeles «Tere» ära õpitud. Kavatsen istuda käed rinnal risti ning teadlikult tekitatud muie näol.

Naerust kõveras

Vähem kui minuti pärast olen naerust kõveras, saamata täpselt aru, mis juhtus. Nagu oleksin operatsioonisaalis patsient, kes arvab, et ta jõuab kümne asemel sajani lugeda ning niikuinii narkoos ei tööta. Kõrval istuv inimene praktiliselt sipleb naeru pärast ning vist hakkab ka lämbuma… Saali on haaranud täielik massipsühhoos.

Tunne inimeste vastu siirast huvi ja nad on jäägitult tänulikud, kirjutas juba saja aasta eest suhtlemisõpetaja Dale Carnegie. Sõu alguses valivad mehed välja paar inimest rahva seast, kelle nimed ja päritolu nad selgeks õpivad ning need teadmised oskuslikult kogu etenduse vältel sketšidesse põimivad. Keskealised mehed publiku seast jooksevad lavale nagu väikesed lapsed, et mängus kaasa lüüa. Nii lihtsalt saabki külma eestlast murda? Et aja vaid naerma ja teebki kõike.

«Ärge unustage, et te maksite selle eest,» öeldakse pärast seda, kui on suudetud mõned head minutid röstsaia publiku sekka loopida plaaniga see võimalikult kõrgele ja kaugele visata. Kõik elavad kaasa, möirgavad naerda ja plaksutavad, kui röstsai lõpuks kontserdimaja rõdule maandub.

Kuigi «Hogwashi» kava on üsna kindlalt paigas ning seda on etendatud juba aastast 2022, on siiski muljet avaldav, kuidas pea igas sketšis on midagi kohalikku konteksti pandud. Pool etendusest on improvisatsioon ning ülejäänu ettekirjutatud. Mehed naudivad hetke ning üksteise seltskonda. See siirus ja mängulõbu ning aastatega omandatud oskus publikut käsitleda paistab kaugele välja. Siirus on juba kord selline, mida selgeks õppida pole võimalik. Ehedaks näiteks on siin kodumaised lauljad-näitlejad, kes kunagi sõpradena oma loomingulist teed alustanud, siis jõudnud järeldusele, et nad enam ühte tuppa ära ei mahu, aga mingi aja pärast tullakse hambad ristis jälle kokku, sest arved vajavad maksmist.

Õnneliku autori fännipilt koomikutega. Vasakult Sean Flanagan, Betty Ester-Väljaots, Sean Finegan ja Conor McKenna.  Foto: Jaan Väljaots

Kaif läbi lae kosmosesse

«Foil, Arms & Hogi» etendusest erinevate sketšidega pretensioonikatest kummitustest, kurjadest vanadekodu elanikest, robotist kasuisast, krõbeda ütlemisega munkadest ja millest veel saadud kaif sööstab läbi lae kosmosesse, kui selgub, et mehed jagavad fuajees autogramme. Kaua ei pea ootama ja kõik soovijad saavad nii autogrammi kui ka koos pilti teha.

«Mulle meeldib ka nalja visata ja sõprade arvates olen ma päris humoorikas,» ütleb keegi ootajate seast. Selgub, et see hääl ja need sõnad on tulnud minu enda suust! Kus seda häbi otsa! Kes niiviisi räägib? Õudselt piinlik. Õnneks ma ei näe neid kuskil tänava peal või üldse Eestis. Eestlane minus on tagasi, kahjuks liiga ruttu.