Juurikas. Kindrali matused

Kindraleid on Venemaal nagu kirjusid koeri. Foto: wikimedia.org

Ehkki tegemist pole just ülemäära lõbusate sündmustega, on matustest saanud Vene kindralite seltskonnaelu hinnatud ajaviide. Mis saaks olla meeldivam, kui tulla kokku langenud seltsimehe matustele, meenutada kadunukest hea sõnaga ja tunda pitsi viina ja hapukurgi kõrval vaikset rõõmu, et mitte sina pole see, keda trikolooriga kaetud kirstus auvahtkonna kogupaukude saatel mulla alla aetakse.

Nõnda siis juhtus, et ühel päeval maeti kindral Mikroskopovit. Kindral Mikroskopov oli selles mõttes haruldane juhtum, et tema hingekest ei röövinud rakett, droon või pomm – Vassili Petrovitš andis hingekese Issanda Jumala karja omaenese kodus, olles nahka pistnud vaagnatäie seenepirukaid, potitäie seljankat ja kuhja pliine kalamarjaga, rüübates peale kalja, viina ja konjakit. Liigsöömine pole patt, ehkki see võib kahjustada sõjamehe tervist, mis õigupoolest ei kuulu mitte sõjamehele endale, vaid ühtsele ja jagamatule riigile.

Alles siis, kui leinarong surnuaia poole liikuma hakkas, märgati, et Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli polegi. Aga kes haua peal kõne peab? Armeekindrali matustele ei kõlba ometi lihtlabast pappi kutsuda.