ARVUSTUS ⟩ Millest on tehtud magusad unistused ehk kuidas tarbijakaitse ei saa ühtegi kaebekirja

Hans Zimmeri filmimuusika tõi 17 000 inimest mahutava Berliini Mercedes-Benz Arena rahvast täis. Foto: Frank Embacher

Hans Zimmer on tänapäeva tuntumaid Hollywoodi heliloojaid. Ehk John Williams on veel tuntum, kes teab, kindlasti pärjatum. Vahel jääb mulje, et enam-vähem pooled praeguse Hollywoodi kassahittidest (valdavalt eepilised superkangelase-, sõja- ja ulmefilmid) on Zimmeri muusikaga. Või siis sellise muusikaga, mis Zimmerit järele aimab.

Teda on ühtlasi jõutud ka õnnistada väljendiga «filmimuusika rokkstaar» või midagi sellist. Pole hea väljend ja kui ma oleks Hans Zimmer, siis ma ei tahaks, et mind nii kutsutaks. Aga kuna ma ei ole Hans Zimmer, siis kutsuge õiget Zimmerit muidugi kuidas tahate. Või siis nii, et see ka sisse toob.

Zimmer ise on küll öelnud, et teda ei huvita raha, vaid ikka muusika, aga ma pole kindel, kas see on usutav jutt. Küll on see ilus jutt. Vaevalt, et jutt, et ma teen kõike raha pärast, ka publikut saali tooks. Keegi ei taha ju olla avalikult ära kasutatud.

Selle «rokkstaari» all mõeldakse ilmselt küll seda, et enamasti on filmihelilooja pigem kaadritagune kuju. Filmihelilooja kui keegi, kes polegi nagu päris helilooja, vaid poolhelilooja-käsitööline. Zimmer tundub olevat sellest mõne jaoks ebameeldiva taaga alt välja rabelenud.