INTERVJUU ⟩ Bohren & Der Club Of Gore: alkoholitarbimisega pole lahe kiidelda!

Bohren & Der Club Of Gore – bänd, kes ei taha midagi korrata, kuid tahavad seejuures alati teha sama asja. Vasakult Robin Rodenberg, Christoph Clöser ja Morten Gass. Foto: bohrenundderclubofgore.com

Juba kolmandik sajandit on Saksa trio Bohren & Der Club Of Gore’i muusika kõnelenud unenägudest, mida kõik näevad, kuid mida sageli ei mäletata. Need tavapäraselt dark jazz’i terminiga sildistatud stiilimeistrid tulevad 23. märtsil esimest korda Tallinna. Nende muusika on Eesti linnade pimedate tänavanurkade ja meie soode uduga üllatavas kooskõlas.

Bänd alustas 1992. aastal. Enne veel, kui need Saksamaa ühe kõige tööstuslikuma, Nordrhein-Westfaleni liidumaa Mülheim an der Ruhri linna elanikud otsustasid mängida kõigist teistest aeglasemalt, üritasid nad, vastupidi, teistest kiiremini mängida. Tulevaste doom jazz’i meistrite esimesed muusikalised katsetused olid seotud hardcore’iga. 32 aastat hiljem tuleb Bohren & Der Club Of Gore esimest korda Tallinna oma viimast albumit esitlema. Grupi üks asutajatest, peamiselt klahvpillide eest vastutav, aga ka kitarri, bassi ja trumme mängiv Morten Gass rääkis, kuidas sünnib nende muusika ja selle võlu.

Bohren & Der Club Of Gore’i (B&DCOG​) jaoks on alati olnud iseloomulik võime luua «kaunilt», «sügavalt» ja väga «tumedalt». Teie uusimasse albumisse «Patchouli Blue» on aga hiilinud muudki, seal pole ainult külmad värvid. Ja muusikasse ilmus kitarr ja ka plaadiümbris muutus mitmevärviliseks. Kas olete pimedusest väsinud?

Ei, «Patchouli Blue» ümbrisel on isegi pealuud. Meie suhtumises, motivatsioonis ja inspiratsioonis pole midagi muutunud.

Meie salvestustel võite alates esimesest albumist aeg-ajalt kitarri kuulda. Kui vaadata meie kolme esimese albumi ümbriseid, siis tegelikult on need sama värvikad. Huvitav, mida te ütleksite meie albumi «Geisterfaust» (B&DCOGi 2005. aasta album – toim) ümbrise kujunduse kohta?