ARVUSTUS ⟩ Mitte vorst, vaid peenhäälestatud kunstikogu

Anita Kremm. «Mina/Tema». 2023. Kaader videost.  Foto: Kaader videost

Hiljuti pidin nõustuma hea tuttava meeldetuletusega selle kohta, kuidas keeduvorst maitseb hea seni, kuni näed vorstivabrikus, mida sinna sisse tegelikult pannakse: kontrollitud kvaliteetliha kõrval ka teadmata päritolu tooraine, sabad-sarved ja selgrootud, sahvrisse seisma jäänud kraam ja korduvkasutatav kaup, mahutäiteks süstlatäis soolvett või suutäis sooja õhku.

Kui sotsialistlikus tootmissüsteemis tehakse kasvõi naeltest traati ja traadist naelu, et liin huugaks, norm täituks ja koht säiliks, siis kapitalismikurat endale sellist haltuurat ja mugavusvalikuid lubada ei saa.

Kuid ärgem olgem sinisilmsed – muidugi võib see kurat niisamuti võtta seitse nahka ja sõrmega koos terve käe. Küllap on just puhas kunst see, mis aga kõik jälle lunastab. Kui eesrindlased pingutavad kulka toel tänu- ja tähelepanuväärselt, et kehtiks «ravikindlustus kõigile», mitte üksnes kunstnikele, siis ka erasektoris investeeritakse üha rohkem sellesse, et loojahing teeniks oma elatise ise välja. Jutt on noorema põlvkonna autoritest, kelle teoste kogumine pole mitte üksnes auasi, vaid tähenduslik töö. Üks selle töö väljundeid on täna näha samuti ühes vabrikus – ajaloolises masinatehases ehk Volta Kvartalis asuvas pop-up galeriis.