NÄDALA RAAMAT ⟩ Vene armeele võidu soovijad on ka sõjas süüdi

Nikolai Berdjajev 1912. aastal. Foto: Wikimedia Commons

Vene filosoofi Nikolai Berdjajevi omaaegne veneluse ihalus on tänapäeval asendunud slaavi rassi ühtsuse mõttega.

Berdjajevi (1874–1948) raamat «Venemaa saatus» (1918) sisaldab aastatel 1914–1916 Moskvas kirjutatud poliitilisi mõtisklusi. Aastal 1922 saatsid bolševikud Berdjajevi Venemaalt välja. Hajalas elas ta Berliinis ja Pariisis.

See Berdjajevi teos on näide, kuidas tema mõtlemine nihkub mütoloogialt sotsioloogiale. Autor kasutab ühiskonna nähtuste selgitamisel liiga sageli müütilist mõtlemist. Tõlkija Hillar Künnapas on kogumiku lõppu lisanud asjaliku järelsõna autori elust ja teksti valmimise taustast.

Berdjajev kirjeldab vene, saksa, prantsuse, inglise ja poola hinge, rahvuse seisukohast. Ta arvab, et rahvus on mingi iseloomuga organism (lk 246). Ja ta tegeleb sildistamisega. Tema arvates on prantslased naudinguhimulised, liiderdajad, egoistid ja väikekodanlased. Venelasi peab ta kõige kannatlikumaks, riigitruumaks ja anarhilisemaks rahvaks. Vene kultuurivaenule, teadvustamatusele, purjutamisele, iseolemisvõimetule kaosele ja vabadusele vastandab ta sakslaste kriitilise kontrolli, tegutsemise, korra ja organiseerituse.