ARVUSTUS ⟩ Kuidas usaldada naist, keda usaldada on võimatu?

Kui pereisa leitakse keset päeva mägimaja eest vereloigust, saab tema abikaasast peamine kahtlusalune arvatavas mõrvas. Kui see just pole enesetapp? Foto: Filmikaader

Kuidas suhtuda naisesse, kes vist tappis oma mehe, vähemalt kangesti sedamoodi näeb välja, kui see just enesetapp ei olnud? Kas usaldada kohtuotsust, naise tunnistust või hoopis iseenda sisetunnet? Just sellise pähkli viskab publikule puremiseks möödunud aasta üks auhinnatumaid Euroopa filme «Langemise anatoomia».

Kui pereisa leitakse keset päeva mägimaja eest vereloigust, saab tema abikaasast peamine kahtlusalune arvatavas mõrvas ning eelteismelisest pojast ainus tunnistaja, kelle kanda on moraalne vastutus oma vanemate suhte tõlgendamisel. Tõde on kuskil seal peidus, aga kas selleni ka jõutakse, on iseasi.

Filmi lahtimuukimise võti antakse kätte üsna alguses, kui peategelane jutustab oma advokaadile ümber möödunud päevade sündmusi ja kinnitab nagu muuseas, et ta päriselt ka ei tapnud oma abikaasat. Selle peale vastab advokaat rahulikult, et see polegi oluline, ja jätkab küsimustega juhtunu kohta, sest kõige olulisem on ju tema süütust just kohtu ees tõestada. Vaatajale jääb vabadus tegelast kas uskuda või mitte.