ARVUSTUS ⟩ Elujõgi seitsme surmapatusillaga

Skandinaavia äng: Onu Jacob (Guido Kangur) ja Anna (Riina Maidre). Foto: Andra Seepter

Lavastaja Madis Kalmetile sobib Ingmar Bergmani kompromissitu inimesekäsitlus, samuti tumesalalik skandinaavia äng. Ennekõike aga elutõsidus. Seda äratundmist kinnitab ja süvendab Kalmeti kolmas Bergmani-tõlgendus «Erakõnelused». Lisatähenduse annab draamateatri väikses saalis teadmine, et seda materjali soovis 1990ndate lõpus lavastada Mikk Mikiver. Iseäranis Guido Kanguri tegelaskuju Jacobi kaudu saab loodud tundlik mälusild, tasutud tänuvõlg.

Bergmani «Erakõnelused» on harvanähtavalt jõulise sisemise pingeväljaga lavastus, publikut ei alahinnata. Kolm tundi möödub justkui silmapilk, kisub kaasa näitlejate maksimaalne kohalolu, mängulaadi tühikuteta intensiivsus. Katkematu psühholoogilise piirsituatsiooni loomine ja hoidmine saab võrsuda üksnes maksimaalsest usaldusest lavastaja ja trupi vahel.

Kirglik siseilm

Kalmeti üks põhiteemasid on naise saatus, hapruse ja uhkuse, kaitsetuse ja kestmisjõu sulam. Nii ka nüüd, peategelane Anna (Riina Maidre) kannab ja väljendab sügavat hingelist murrangut, mille ta ise sõnastab elukatastroofi lävel olekuks. See elukatastroofi tunnetus haakub täpselt meie ajaga, tervendav on vaadata iseendasse, oma hingepeeglisse – «Nagu peeglis» oli Kalmeti eelmise Bergmani-lavastuse pealkiri (Rakvere teater, 2019).