/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2024/03/26/15968135t1he5e9.jpg)
Lavastaja Madis Kalmetile sobib Ingmar Bergmani kompromissitu inimesekäsitlus, samuti tumesalalik skandinaavia äng. Ennekõike aga elutõsidus. Seda äratundmist kinnitab ja süvendab Kalmeti kolmas Bergmani-tõlgendus «Erakõnelused». Lisatähenduse annab draamateatri väikses saalis teadmine, et seda materjali soovis 1990ndate lõpus lavastada Mikk Mikiver. Iseäranis Guido Kanguri tegelaskuju Jacobi kaudu saab loodud tundlik mälusild, tasutud tänuvõlg.
Bergmani «Erakõnelused» on harvanähtavalt jõulise sisemise pingeväljaga lavastus, publikut ei alahinnata. Kolm tundi möödub justkui silmapilk, kisub kaasa näitlejate maksimaalne kohalolu, mängulaadi tühikuteta intensiivsus. Katkematu psühholoogilise piirsituatsiooni loomine ja hoidmine saab võrsuda üksnes maksimaalsest usaldusest lavastaja ja trupi vahel.
Kirglik siseilm
Kalmeti üks põhiteemasid on naise saatus, hapruse ja uhkuse, kaitsetuse ja kestmisjõu sulam. Nii ka nüüd, peategelane Anna (Riina Maidre) kannab ja väljendab sügavat hingelist murrangut, mille ta ise sõnastab elukatastroofi lävel olekuks. See elukatastroofi tunnetus haakub täpselt meie ajaga, tervendav on vaadata iseendasse, oma hingepeeglisse – «Nagu peeglis» oli Kalmeti eelmise Bergmani-lavastuse pealkiri (Rakvere teater, 2019).
Elame kaasa Anna kirglikule enese- ja elutõe otsingule, armastuselootusele, süütundele, kahtlustele usus, meeleheitele, vastuhakule ja vastupidavusele. Stseenid Anna elust liiguvad läbi kahekümne seitsme aasta. Arthur Arula stsenograafias on laval mitu ust, tegevusaegu märkivate aastaarvudega. Teistkordsel vaatamisel, mil saalis tagapool oli numbreid raske märgata, hakkasin nende vajalikkuses kahtlema. Uksed ahendavad mänguruumi, markeerides Anna ahis(ta)tusetunnet, korraks muutub üks uks reaalseks, Anna keerab selle abikaasa vihaiili peljates lukku.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/26/15968136t1h324e.jpg)
Riina Maidre lavaelu on katkematu sisemonoloog, iga Anna erakõnelus pihtimuse kaaluga. Anna mainib erinevaid elurolle, tagalaval on tema jaoks hulk kleite nagu näitleja garderoobis, ent kostüümivahetused ei tähista välispidist teatraalsust, vaid absoluutset valmisolekut olla igal hetkel elus. Maidre suudab olla võrdväärselt sugestiivne partneritega suheldes ning suhteid ja oma siseilma kirjeldades, tema sõnad käivitavad isegi eredamaid kujutluspilte kui silmaga nähtav tegelikkus.
Miski jääb varjatuks
Nelja partneri hool on avada Anna olemust, mis ei tähenda oma rollišansi loovutamist. Mõjusalt on lavastatud vaikimised. Nii suudab Viire Valdma Anna ema Karini rollis range hoiaku ja laitmatu enesevalitsemise varjus väljendada üksnes silmadega iseendagi eest salatud mõtteid, stseen lõpeb ema ja tütre üürikese liigutava teineteisemõistmisega. Kristo Viiding Anna abikaasa Henrikuna heitleb oma deemonitega, tema vaoshoituses on midagi kardetavat. Märten Metsaviir ujevoorusliku armukese Tomase osas jääb verevaeselt eluaraks, söandamata Annaga koos isegi õnnetu olla. Tekib kahtlus, äkki on Anna oma armumise Tomasesse välja mõelnud.
«Erakõneluste» tuumaks kujunevad raamstseenid, Anna kohtumised onu Jacobiga, mis teisendavad helistiku õhuliseks. Guido Kangur loob varjundipeene ja sümpaatse hingekarjase tegelaskuju. Äraütlemata huvitav on jälgida, kuidas tema Annat kuulab ja kuuleb, mismoodi kulgeb Jacobi sisekõne, kuhu kanduvad tema mõtted. Kanguri ja Maidre partnerluses aimub meistriklassi. Viimane erakõnelus, mil Jacob on vana ja haige ja isemoodi leebe, paotab uue tasandi aususe ja eluvalede, tõe ja halastuse vaekaaludel. Näeme Anna muutumist.
Lõpuks kordub mälupilt noorukesest Annast, kes oma kübara trotslikult jõkke heitis, kui onu Jacob temas täiskasvanut ei näinud. Leerilapsest, kes tõrkus armulauale minemast. See viivuke võib olla Jacobi hallutsinatsioon või jagatud meenutus, mille tagamaa ja tähendus on ajas muutunud. Kummaline liitsõna «erakõnelus» sisaldab sedagi, et me ei suuda iial lugeda teineteise mõtteid lõpuni, et miski jääb varjatuks, peabki jääma.
Sel jõel on seitse silda… Nii kohtuvad jumalagajätvas erakõneluses surmapatud ja armulaud.
Ingmar Bergman «Erakõnelused»
Tõlkinud Ülev Aaloe, dramatiseerinud Priit Põldma, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Arthur Arula, valguskujundaja Priidu Adlas, helikujundaja Lauri Kaldoja
Osades Riina Maidre, Guido Kangur, Kristo Viiding, Viire Valdma, Märten Metsaviir
Esietendus 22. veebruaril Eesti Draamateatri väikses saalis