Varasemast valjemaks muutus selline jutt ilmselt nullindate alguses (ovaalse või ringja trajektooriga number). Tegelikult mitte ainult jutt, vaid ka teod. Internet oli tulnud ja meid ajalisuse paine alt vabastanud ning ruumi hõljuma paisanud. Niimoodi pidetult. Nagu kosmosesse.
Ilmselt umbes samast kohast on sündinud üks teinegi vaev, mida võib nimetada ju ka rõõmuks. Tegin intervjuu koreograaf Mart Kangroga, kelle uus lavastus lähtub mõttest, et nüüdisaegset maailma on keeruline mõtestamiseks või üldistamiseks haarata – proovid, aga katse jääb poolele teele. Mis omakorda, mõtlen ma, annab ju võimaluse mõtteid mitte lõpuni mõeldagi. Milleks proovida, kui üritus on määratud luhtumisele?