Eesti Draamateatris on esietendunud «Kollane tapeet», mis on ameerika naiskirjanduse üks esimestest tüvitekstidest. Ühelt poolt on see gootilik õuduslugu, mida lugedes tekivad seosed nii Poe kui Hitchcockiga, teiselt poolt on see üks varaseid väga jõulisi feminismi hääli, kui naisautor püüab nihutada valdavalt meestekeskset vaatepunkti naiste poole. Naised pole ega pea olema tingimata sellised, nagu mehed neid näha tahavad. Mehe suutmatus naist võrdsena võtta, õieti isegi adekvaatselt näha, võib võtta hullumeelse tragöödia vorme. Kolmandal moel loetuna võib see olla aga eksistentsiaalne küsimus sellest, kui palju me lubame teistel inimestel määrata seda, millised me olema peaksime ning kuidas enese tõe eitamine võib meid hävitada.
/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)
/nginx/o/2024/03/29/15972378t1h9a70.jpg)