Linnar Priimägi: kuni Goethe vaim elab, jääb Euroopa alles

Linnar Priimägi: «Protagoras ütles, et inimene on kõikide asjade mõõt. Teda võib täiendada: Goethe on iga inimese mõõt.» Foto: Tiit Klaos

Linnar Priimägi tähistab täna oma 70. sünnipäeva. Sel puhul taasavaldame 2018. aastal ilmunud intervjuu.

Kui ütleme Linnar Priimägi, võib vabalt juhtuda, et mõtleme ka Goethe peale. Priimäe pea pool sajandit kestnud Goethe-armastusest on märkimisväärne osa nüüd raamatukaante vahele saanud. Soliidses ja autoriteetses «Eesti mõtteloo» sarjas on äsja ilmunud Priimäe Goethe-teemaliste artiklite kogumik «Minu Goethe».

Tänavu on eesti keeles ilmunud teie «Minu Goethe» ja Johann Peter Eckermanni «Kõnelused Goethega viimastel eluaastatel 1823–1832», kusagilt hakkas silma, et millalgi peaks välja antama ka Goethe «Itaalia reis». Selle järgi võiks kunagist reklaamlauset parafraseerides öelda, et «käes on Goethe aeg». Mida oleks Goethel öelda ajale, mil väga suur hulk inimesi ei mäleta üldse, kunas nad viimati raamatut lugesid? Kas Goethe on oluline?

Ilmar Vene eestinduses ilmub kirjastuselt Ilmamaa ka Goethe autobiograafia «Luule ja tõde» – tõeline tõlke-vägitükk. Nii et tõesti, käes on Goethe aeg. Kui see ainult põgus ei oleks (saksa Goethezeit ei ole ju mitte «Goethe aeg», vaid «Goethe ajastu»)! Ent igasugune kasvatus püsib eeskujul. Kui ühiskonnas/seltskonnas (saksa keeles Gesellschaft) tekib hoiak, et Goethet mitte lugenud olla on ebaviisakas, et mitte osata teda tsiteerida on paarialik, et Goethet mitte teada on harimatu, siis loetakse teda kas või salaja taskulambi valgel teki all.

Euroopa ühiskond viskleb praegu identsuskrampides. Ameeriklased on tulnud meile ütlema, mis on euroopalikud väärtused. Ärgu tulgu! Me teame isegi, millel püsib Euroopa. Kui meie kultuurimälu on kodeeritud aastaarvudesse ja pärisnimedesse, siis üks neid nimesid on raudselt Goethe. Kes Goethet ei tea, on neeger (sõimusõnana; ma tutvusin ühe väga intelligentse mustanahalise Goethe-uurijaga Burkina Fasost!).

Te kasutate sissejuhatuses väljendit «Goethe kogudus». Mida on Goethes nii jumalikku?

Ei ole jumalikku. Jumalale tuuakse ohvreid. Aga Goethe kogudusele toob Goethe sisse. Vaadake, kui paljudele annab Goethe tööd ja leiba pärast oma surma! Kui paljud teenivad tema nime teenides! Üle maailma Goethe seltsid, igasse keelde Goethe tõlked, artiklid temast ja temaga seoses – need inimesed moodustavadki selle Goethe koguduse, kellega saab millestki rääkida ja mille kollektiivseks liikmeks meie oma Eesti Goethe-Seltsiga astusime aastal 1988, nagu ma kirjeldan oma raamatus.

Ah kui paljudele olen ma olnud sunnitud ütlema: vabandage, mul ei ole t e i e g a mitte millestki rääkida!

«Fausti» esimene osa oli vähemalt minu ajal gümnaasiumis kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Mäletan oma gümnaasiumipõlvest, et saades teada, et nüüd on kätte jõudnud aeg «Fausti» lugeda, tõmbusid paljud hirmust kangeks. «Faust» seostus millegipärast millegi totaalselt raskega, halvavalt raskega. Kuidas sellistesse olukordadesse suhtuda ja kas «Faust» on gümnaasiumiõpilasele kontimööda?

F-täht «Fausti» pealkirjas ei peaks hirmu külvama. Lugu on ju lihtne ja pealegi väga hästi kirjutatud. Esimene osa koosneb kahest faabulast. Üks on vana Fausti kaeblused ja teine on noore Fausti seiklus Gretcheniga. Nende vahele jääb nõiaköök, kus vana Faust joob mingit pruuli ja muutub nooreks. Siis läheb ta kohe nii äksi täis, et võtab rajalt maha esimese vastutuleva tüdruku («Neliteist ju ikka täis on tal!»). Aga lõpuks ei oska ta tolle plikaga mitte midagi peale hakata – jalgu jääb.

Kui ma oma Vanemuise-lavastuses selle välja tõin, siis Ülo Tonts (keda ma siiani pean üheks kõige töntsima mõtlemisvõimega teatrikriitikuks) tundis puudust «filosoofiast». Mingu põrgu! Hendrik Toompere nüüd praalib, et tema praegune lavastus Vanemuises on hirmus filosoofiline, sest see käsitleb «küsimust, mis vahe on olevikul ja minevikul» (või midagi sellesarnast). Ma käisin vaatamas – see oli «suvelavastus», kus näitlejad vastastikku karjuvad ja kargavad. Ei paistnud sealt kuskilt ei minevikku, olevikku ega tulevikku. Gretchenist ja Marthest oli tehtud litsid – no see on lavastaja õigus, aga milleks? Mis sellel Goethega on pistmist? Kas see ongi lavastaja «filosoofiline kontseptsioon»? Vanemuise kunstilise juhina poleks ma säärast lavastust kunstinõukogust kaugemale lubanud. Aga nüüd – minge vaadake!

Kahte «Fausti» lavastust mainisite. Milline on üldse kõige parem «Fausti» lavastus Eestis, mida te näinud olete? Ja kõige parem «Fausti» lavastus maailma mõõtkava arvestades?

Ega «Fausti» nüüd meil ka erilise isuga tehtud olegi. Üldse on maailmas, eriti saksa teatris seda Goethe teost laval palju «interpreteeritud», ilma et «interpreetidel» oleks aimu sellest, mida nad «interpreteerivad».

Mul on raamatus peatükk «Goethe ja Gounod». Too prantslane tegi ooperi, pani targu nimeks «Margarete». Meie Estonia teater tõi selle jubedal kujul lavale ja publikut meelitamaks nimetas «Faustiks». Käisin esietendusel – košmaar! Lavastajal pole muusikalist kuulmist! Ene-Liis Semper üllatas kujundusega, mis oli täiesti ebafunktsionaalne. Imeline Helen Lokuta pandi vist igavuse peletuseks mingit tola mängima. No aitab! No aitab! Kas see lavatükk ei saanud isegi mingit hooajapreemiat?

Tähtis Ameerika kirjanduskriitik ja kaanonimõtestaja Harold Bloom alustab oma raamatus «The Western Canon» («Lääne kaanon») Goethe-peatükki järgmiselt: «Suurtest läänemaistest kirjanikest näib Goethe meie jaoks tänapäeval kõige vähem saadaval olevat. Väikest rolli selles ei mängi ka tõik, kui halvasti tema luule inglise keelde tõlkub.» Kuidas hinnata erinevate Goethe tõlgete saabumisi ja nende mõju meie kultuuriruumis?

Ma ei tunne seda «tähtsat Ameerika kirjanduskriitikut ja kaanonimõtestajat». Aga ma olen vaadanud Goethe luule tõlkeid inglise keelde. Muidugi tekib probleeme, kui kummardada verbalismi või bukvalismi. Lõpuks loob ju iga tõlge illusiooni, nagu oldaks originaalist aru saanud.

Meie ajakaaslased räägivad väga vaest ja viletsat inglise keelt, niihästi seal- kui siinpool ookeane. Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, haridusministrina ma keelustaksin inglise keele Eesti Vabariigis kahekümneks aastaks. Inglise keel muudab inimesed tänapäeval ajukääbikuiks, kes enda arvates on hirmus haritud (nagu uhkustab Kaja Kallas), aga pole suutelised suust esile tooma mitte ühtegi sügavamat mõtet. Jah, lugegem Shakespeare’i, lugegem Miltonit, lugegem Byronit! Aga kui vestluses välisüliõpilasega ütled mõne Shakespeare’i sõna, siis vahib ta sind nagu vasikas aiaväravat. Nüüdne angloamerikaanlus on mölakluse allikas. Kahju, et nüüd toodavad seda mölaklust ülikoolidki.

Mõni on olnud seisukohal, et Goethe kui targa kuvand on kuidagiviisi varjutanud teda kui poeeti. Üks selle targa kuvandi esitusi on ka too Eckermanni raamat. Luuletaja ja kriitik T. S. Eliot räägib oma 1950. aastate keskel kirjutatud essees «Goethe kui tark», kuidas on alles nüüd saanud aru Goethe väärtusest poeedina, ja meenutab samas oma paarikümne aasta tagust kirjatükki: «Goethest on võib-olla õigem öelda, et ta lihtsalt harrastas filosoofiat ja luulet ega saavutanud suuremat edu kummaski; tema õige roll on elukogenud mehe (man of the world) ja targa roll, nagu La Rochefoucauld’l, La Bruyère’il, Vauvenargues’il.» Mida te sellisest lahkulöömisest Goethe kui targa ja Goethe kui luuletaja puhul arvate?

Mitte kõik Goethe luuletused ei ole võrdselt head. Eks luuletamaks pea olema armunud – ja Goethe oli seda sageli. Aga kui ta ei olnud, näiteks «Saksa-Hiina aastaraamatuis», siis paistab, mismoodi ta sõnastus vingerdab. Goethel on kireluulet ja mõtteluulet. Need avanevad lugejale erinevate võtmetega. Kuid tasub avada.

Muidugi oli Goethe tark. Tema tarkus tuli tähelepanelikkusest. Ta nägi elus mõtestamisväärset. – Millist elu elate teie, kui palju teie näete oma elus mõtestamisväärset? There’s the rub, nagu ütles Hamlet.

T. S. Eliot on ameeriklane, kes kolis Euroopasse kultuuri omandama. Tal leidub teraseid tähelepanekuid, näiteks Baudelaire’i kohta. Ja tema «Mõrv katedraalis», millest olen kirjutanud essee, on sügav kummardus Euroopa vaimule. Aga Goethe edutuse kohta filosoofias ja luules ma tema sõnu ei kordaks.

Loomulikult oli Goethe kõiges, mis ta tegi, diletant ­– nagu ta ise seda sõna määratles. «Diletant» tuleb ju ladina delectare’st, mis tähendab «rõõmu tegema». Kui seda rõõmu ei ole, ütleb Goethe ühes teises seoses, siis just nagu sööks ilma isuta. Goethel oli lakkamatu eluisu, ta delekteeris igat oma päeva, igat oma tundi, minutit, seltskonda, rännakut, kirja. Tas oli nii palju elujõudu, et Thomas Mann paneb talle süüks kogu oma suguvõsa elujõu omastust.

Kas säärane inimene saab loll olla?

Goethe «Maksiimid ja refleksioonid» («Elutarkused ja mõttekäigud») paigutub küll sinna ritta, kus ees seisavad La Rochefoucauld ja La Bruyère, aga nood on seltskonna-vaatlejad, samal ajal kui Goethe vaatleb inimmõistust. Prantslane jääb prantslaseks ja sakslane jääb sakslaseks.

Linnar Priimäe «Minu Goethe». Foto: Raamat

Kuidas defineerida tarka ja kuidas defineerida lolli?

Lollus on vabatahtlik harimatus ja seetõttu surmapatt. Tarkus on teadmised. See definitsioon on halastamatu ega salli teisi enese kõrval. Pole teadmisi – pole tarkust.

Üle-eelmisest küsimusest, kus Eliot vaatas oma varasemaid tekste, võiks tulla selle juurde, kuidas teie vaatate oma vanu tekste, sest «Minu Goethe» sisaldab tekste alates aastast 1982 kuni tänapäevani. Milline oli teie taaskohtumine nende tekstidega ja kas pidite neid kuidagimoodi oma tänaselt vaatepunktilt ka korrigeerima ja ühtlustama?

Oo jah! Ma mõtlesin käsikirja koostades mõnelgi puhul endamisi: kui ma seda juba öelnud ei oleks, tahaksin ma suuta seda nõnda ütelda. Eks ma nüüd ikka käinud sõnastuse üle, omaaegset lugejaskonda ju enam pole, artiklil ja raamatu peatükil on vahe vahel. Aga ma ei saa tagasi võtta mitte ühtki oma kunagist mõtet, mul pole seda vajagi. Raamatu pealkiri on «Minu Goethe», ma tunnen meid mõlemaid, iseennast ja Goethet. Me oleme vastastikku teineteisest aru saanud. Saadagu nüüd jõudumööda aru meist.

Arusaamisega seoses meenub, et Eckermanni raamatus ütleb Goethe, et ta ise ka «Faustist» päris hästi aru ei saa. Ka ütleb ta: «Pigem olen arvamusel, et mida seletamatum ja mõistusele arusaamatum kirjandusteos on, seda parem.»

Goethe kasutab teisal mõistet inkommensurabel. See tähendab mõõdetamatust. Kui teos on mõõdetav, üksusteks liigendatav ja loendatav, siis pole ta üldse kunstinähtus.

Palju sellest, mida nimetatakse «moodsaks kunstiks», on kommensurabel. Mis kunst on purki sittuda? (Üks sitapurk varastati või lõhuti ju ära; kas autor võiks lünga täiteks uue «luua»?) Mis «moodne tantsuteater» on see, kui ebamäärast värvi kaltsudes tüdruk jookseb kakofoona saatel lavale ja viskub keset põrandat maha? Ma ju tean anatoomiliselt, kuidas ta sealt järgmisena püsti saab! Joseph Beuys on öelnud, et igaüks on kunstnik. Ei ole populaarsemat ega laastavamat eksiarvamust! Ma võin selle tema tõdemusega nõustuda vaid ühe täienduse tingimusel: igaüks võib olla rämpskunstnik!

Praegust digitaalrevolutsioonilist aega on mõned murrangulisuse mõttes hakanud võrdlema ajaga, mil Gutenberg leiutas trükikunsti, pidades ilmselt silmas tohutult suurenenud võimalusi pääseda ligi kõikvõimalikule infole ning avaldada oma arvamust. Mida te sellest arvate?

Tähelepanuväärselt usuti omal ajal ju, et trükikunst on saatanast, «must kunst». Gutenberg sunniti põgenema Mainzist, Fjodorov pages Moskvast Leetu. Trükikunst tegi lõpu printsiibile non multa sed multum. Mõttesügavuse asemele tuli tiraaž. See, nagu te teraselt tähele panite, leiab uues keerus aset ka tänapäeval.

Aga vahe on sügav. Renessansiajal lõi trükikunst selle «mõistuse vabariigi», millest hiljem räägib Voltaire. Nüüd näeme, kuidas meie nähes sünnib «rumaluse vabariik». Mus süveneb tunne, et kirjaoskus tähendab üha selgemini kirjutamisoskust ning üha vähem lugemisoskust. Me õpetame inimesi kirjutama, enne kui me õpetame neid lugema. Sealt tuleb kogu see harimatus, mida on täis internetikommentaarid ja poliitikute kõned – kuni presidentinnani välja. Kui tsiteerida polkovniku leske, siis igal kitlikandjal on nüüd oma arvamus. No las olla, mis mina saan sinna teha!

Aga mus süveneb ka arusaam, et mitte kõikide inimeste elu pole võrdselt väärtuslik. On inimesi, kes oma eluväärtust kasvatavad, kes oma inimeseks olekusse investeerivad – ja teisalt on väärtusetuid inimesi, kellest pole kahju, kui nad surevad, kes on käigu pealt asendatavad. Kas see arusaam on humanistlik? – Jah, see on humanistlik! Elage nii, et mul oleks kahju teie surmast! Muidu lähete lautlos zum Orkus hinab, nagu kirjutas Schiller.

Essee «Fotograafiline Goethe» lõpus kirjutate: «Me saame Goethe maailmavaatest, natuurfilosoofiast jne aru, kui käsitame teda fotograafina. Kaamerata fotograafina.» Meie praegune aeg on väga fotografeeritud, kohati tundub, et olla olemas tähendab olla pildistatud. Kes teab, ehk võib ka selles märgata püüdu teatavale objektiveerumisele. Kas Goethele oleks võinud selline olukord meeldida?

Goethe «fotograafia» oli loodusesse teadusliku mittesekkumise poliitika (à propos, kas see polnud mitte Talleyrand, kes Viini kongressil sõnastas teise riigi siseasjadesse mittesekkumise põhimõtte?). Goethe ütles, et loodus paistab ise! Pange ainult tähele! Nii nagu ta Veneetsia rannas avastas mingit lamba pealuud vaadates inimese os intermaxillare. (Naerukoht.)

Aga tänapäeval ei ole arvutud selfid ju mitte selleks, et pildistatu olemusse tungida, vaid inimelu dekoratiivne tapeet. Isegi seda mitte! Neid isepilte (isetisi!) ju ei vaadata, neid söödetakse teistele. Nägin Veneetsias jaapani tüdrukut ilusas kohevas valges pidukleidis, ta pildistas end Rialto sillal mingi orgi otsast. Milleks? küsisin ma endamisi. Jah, milleks? Mitte keegi ei vaata su pilti pärast sinu surma. Aga Goethe näopilte vaadatakse täna ja tulevikus. See ongi vahe. Goethe on surematu, aga sina oled tühisus. Nagu ütles Heimito von Doderer, keda ma oma raamatus ka tsiteerin: kaugusi mõõdetakse Goethest. Kui kaugel olen mina Goethest, peaks igaüks endalt küsima.

Goethe hakkas rääkima ja unistama maailmakirjandusest. Rahvuskirjandus ei ütle palju, käes on maailmakirjanduse aeg, sõnastab ta Eckermanni raamatus. Kuidas te defineeriksite praegu Goethe maailmakirjanduse mõistet ja milline võiks olla selle suhe tänapäeval palju energilisi ja sageli tüütuid diskusioone tekitavasse multikultuursusse?

Goethe «maailmakirjandus» ei ole mitte kvantitatiivne ega ka mitte kvalitatiivne mõiste. See ei tähenda kogu maailma kirjandust ühtekokku ega ka mitte mingit eriliselt head kirjandust, kirjandusparemikku (mistõttu on kohatu öelda, et üks või teine teos «kuulub maailmakirjandusse»). «Maailmakirjandus» tähendab kultuuriloolist protsessi, mis iseenesest on vastuolu, contadictio in adjecto.

Goethe sõnastas selle mõiste Tsivilisatsiooni ja Kultuuri konflikti teadvuses. Vaadake, Tsivilisatsioon ühtlustab maailma, nivelleerib, sarnastab, «globaliseerib». Aga Kultuuri eesmärk on eristada, vahet teha «meil» ja «neil». (See on ka Marxi-Engelsi «Kommunistliku partei manifesti» ausaim avastus. Nüüd võtab meil ajakirjanduses sõna inimesi, kes arvavad, et on targemad kui Marx, viimati lugesin piinlikkust tundes Lauri Vahtret.) Maailmakirjandus on haritud inimese võime mõista teisi rahvaid ilma neid nivelleerimata-angloamerkaniseerimata.

Häbi on vaadata klassikateemalisi kirjandusteaduslikke uurimusi, mille autor ei ole lugenud mitte ühtki kreeka-, ladina-, saksa-, prantsus-, itaalia- või venekeelset allikat, sest on uhkelt inglis-umbkeelne. Häbi, et sellised saavad humanitaarses Euroopa ülikoolis professoriks. Häbi!

Peatükis «Mis saab maailmakirjandusest?» räägite maailmakirjanduse puhul Goethe lootusest millelegi, mis läheks oma ideaalis ja eeskujudes tagasi vanade kreeklaste juurde, kelle teostes on alati kujutatud ilusat inimest. Te küsite ka, kas selline kirjanduslooline lootus oleks õigustatud ajal, kus kujutavkunstides tõesti täheldub antiigi ideaalide tagasitulek. Ma küsiksin nüüd: kus te kujutavkunstides seda tagasitulekut nägite või näete?

Naas Ilusa Inimese juurde (nii Ilu kui ka Inimene mõlemad suure algustähega!) on paratamatu, inimkultuuri sünnitunnistus ja geneetiline kood. Alati on naastud, miks siis nüüd äkki peaks teisiti minema? Kas on aset leidnud mingi inimkultuuri pöördumatu geneetiline mutatsioon, üleöö värdjastumine?

Vaadake, inimvaim on iseregulatiivne, te ei saa temaga teha mida tahes. Tal on omamälu, ta taastab oma oleku varem või hiljem. Meie Euroopa kultuur püsib kolmel alusel: antiigil, kristlusel ja faustlikul vaimul. Kõik need isehakanud mõtlejad, kes tulevad väitma, et Euroopa alusväärtus on ateism, ilmalikkus, saadan ma pikalt. Euroopa on kristlik, oli eile, on täna ning on kindlasti ka tulevikus. Võta Euroopalt kristlus ja saad Ameerika. Võta Euroopalt antiik ja saad Ameerika. Võta Euroopalt faustlik vaim ja saad Ameerika tema tarbijamentaliteediga. Goethe on Euroopa. Võta Euroopalt Goethe ja saad ameerika (väikese algustähega!).

Mulle on jäänud mulje, et «Fausti» tõsisemalt lugenud inimesed jagunevad üldjoontes kaheks (kuna on kaks osa ja võimalus kaheks jaguneda, siis ilmselt ka jagunetakse): need, kelle arvates esimene osa on tugevam ja olulisem, ja need, kelle arvates teine. Alguses mainitud Harold Bloom on oma «Lääne kaanoni» Goethe-peatüki pealkirjastanud kui «Goethe «Fausti» teine osa: kontrakanooniline poeem», pidades niimoodi just seda Goethe essentsiks. Kas teie puhul ka sellisest jagunemisest võiks rääkida?

«Fausti» teine osa on rohkem lavaline traktaat, esimene on lavaline luule. Need kaks moodustavad koordinaadistiku erinevad teljed, üks on abstsiss ja teine ordinaat, nii et ei saa öelda, kumb on «tugevam ja olulisem».

Teist osa lavastatakse harvem, ja põhjusega – igavaks läheb. Aga Faustist kui tegelasest peab lõpuks midagi saama, esimese osa finaalis ei saa temast ju mitte midagi. Teise osa lõpp on hea seni, kuni tegevus jääb ilmalikku sfääri, kuni Faust sureb (sellest lähemalt mu raamatus). Ent kui läheb taevaseks lõppmänguks, siis kisub läilaks.

Goethe ei olnud ju mingi madonnakultuslane. Kuidagi pidi siiski punkti panema: Das Ewig-Weibliche zieht uns hinan. Selle värsi mõtte üle on palju jahutud, aga ma ei arva iial, et faustlik vaim saaks olla feminiinne. See ei sobiks Euroopa kultuuri paradigmasse. Marianne Mikko taolised naisõiguslased mitte mingit faustlikku vaimu ei kanna. Nad ei teagi, mis see on.

«Saksa vaim» n-ö tavainimese jaoks tähendab midagi rasket, erinevalt näiteks «prantsuse vaimust», mis seostub kõigepealt ehk pigem kerguse ja espriiga. Kuidas teie «saksa vaimu» nii lühidalt kui võimalik defineeriksite?

Prantsuse eklektilise filosoofia klassik Victor Cousin palus kord Hegelilt, et too saadaks talle oma filosoofia kokkuvõtte lühidalt, populaarselt ja prantsuse keeles. Mille peale Hegel vastas: minu filosoofiat ei ole võimalik esitada lühidalt, populaarselt ega prantsuse keeles.

Palju olulisem kui «saksa vaim», millest te pärite, on Euroopa kultuuri aluseks olev «faustlik vaim». Miski, mis pole rahul, vaimne rahuldamatus, lõpmata vaimne elujanu. Kui tahate, nimetage see «saksa vaimuks». Mina nimetan selle «Goethe vaimuks». Kuni see elab, jääb Euroopa alles.

«Minu Goethe» viimane tekst on «Eesti Goethe-Seltsist». Selle lõpus räägite 28. jaanuaril 1989 ilmunud artiklist, mille pealkiri kõlab: «Kas me oleme valmis?» Ehk siis valmis Euroopaga kohtuma. Ja lõpetuseks kirjutate: «Eesti Goethe-Selts annab endale aru, et jaatav vastus sellele sõltub ka tema pingutustest.» Nüüd, 30 aastat hiljem küsiksin: kuidas kohtumine Euroopaga on läinud?

Iga raamatuga, mille kaanel või sees esineb Goethe nimi, oleme Euroopale lähemal. Sügav kummardus Mati Sirklile, minu saksa kirjanduse õppejõule Tartu Riiklikus Ülikoolis. Sügav kummardus Ilmar Venele, lõpmata erudeeritud vestluskaaslasele Tartu Riikliku Ülikooli teadusraamatukogus. Ning eriti sügav kummardus August Sangale, Goethe eestindajale, kelle «Fausti» tõlget lugedes ja lavastades võib kohati vaimustusest huilata.

Ja mida ütleksite kokkuvõtteks?

Kokkuvõtteks ütlen, et Goethe pole mitte mingi raamaturiiuli asukas. Ta sekkub! Ta on elav meie igapäevaelus. Goethe koguduse liikmed kogu maailmas tervitavad tegelikkust auguri-naeratusega. Goethe teeb inimesest vaimuaristokraadi.