Marlon Brando 100. Elu, mis kaugel klantsportreest

Marlon Brando 1973 jutu-show's, kus selgitas, et Hollywoodi filmitööstus kujutab vähemusi stereotüüpselt – filipiinlasi basseinipoissidena, mustanahalisi lollidena ja indiaanlasi joodikutena. Foto: Wikimedia

Täna möödub sada aastat ühe suurima näitleja Marlon Brando sünnist. Ilmselt on nii, et kui ütleme «meetodnäitleja», mõtleme «​Brando»​.

Brando heitles sisemise ebakindlusega juba noorena. Kui isa suri, oli ta mõelnud: «Jumal, anna ta mulle elavana kõigest kaheksaks sekundiks, sest tahaksin talle vastu lõugu virutada.»

Näitlemise suhtes tundis ta tõrksust, kuigi keegi pole temast rohkem saanud järjest meesnäitleja Oscari nominatsioone, filmideks «Tramm nimega Iha» («A Streetcar Named Desire», 1951), «Viva Zapata!» (1952), «Julius Caesar» (1953), «Veepiiril» («On the Waterfront», 1954). Seejärel kandideeris ta rolliga filmis «Sayonara» (1957), mis tema pealekäimisel lõppes Hollywoodi esimese rassidevahelise abieluga.