ARVUSTUS ⟩ Ei hea ega halb, aga vajalik

Andreas Trossek
, KUNST.EE peatoimetaja
Copy
Poola kunstniku Krzysztof Piętka (värvilised) ja Eesti klassiku Raul Meele teoste dialoog Kunstihoones. Värviline psühhedeelia vs rangemat sorti minimalism.
Poola kunstniku Krzysztof Piętka (värvilised) ja Eesti klassiku Raul Meele teoste dialoog Kunstihoones. Värviline psühhedeelia vs rangemat sorti minimalism. Foto: Photographer: Paul Kuimet

Juba tugevalt üle poole sajandi konkreetset luulet (nn kirjutusmasinajoonistusi), kontseptuaalset kunsti, installatsioone ja muid selliseid omal ajal avangardseid žanreid viljelenud vanameister Raul Meel (snd 1941) kõrgub elava klassiku staatuses juba ammu väljaspool päevakriitikat.

Eks «Ülemlaul» ole ka suuresti näitus, mis tõukub Meele kahest hiigelseeriast: need on «Saalomoni laulude laul» (2008–2010) ja «Они наши. Молитвы» («Nemad meie. Palved», 1987–2018).

Üks põhineb vana testamendi kontekstis küllaltki erandlikul armastusluulel, ligi kolme tuhande aasta tagant targale israeliitide kuningale omistatud «laulude laulul» (ld canticum canticorum) ja teine Aleksandr Solženitsõni «Gulagi arhipelaagist» (1964–1973, eesti keeles 1990) välja nopitud Nõukogude Liidu sunnitöölaagritel, mis tähestiku järjekorras vaataja ees oma täpselt geolokeeritud kannatusloos lahti rulluvad. Kombinatsioon, mis võib esiti tunduda mõneti ehmatav: on’s tegemist ikka ühe ja sama bioloogilise liigiga?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles