Ene Kallas võimsast elamusest: nagu korralikule rokikontserdile kohane, voolas ka siin verd

Kui algusest peale kõik ära rääkida, siis läksin Paavlisse eelkõige Frank the Baptisti kuulama. Lahkusin aga südaöösel, joobnuna Me and That Mani sugestiivsest tumedast kantrist.

Behemoth on vast iga death metal'i austaja kuulamisnimekirjas üsna eespool. Seal on kõike seda, mis teeb ka vast eesti siledakarvalise metal'i fänni meele heaks. Olemata ise metal'i tulihingeline fänn, kuigi kuulan seda üsna sageli ja lausa meeleldi, peab olema midagi muud, mis tõmbab sellelaadse muusika kontserditele. Tavaliselt on need sõbrad-tuttavad, nende bändid või vahel ka lihtsalt tahtmine näha vana head rokipublikut, tuttavaid nägusid.

Me and That Man on Behemothi ninamehe Nergali kõrvalprojekt, mida hästi ei saagi nimetada niimoodi, nii iseseisev ja teistmoodi on ta. Kui lugeda autoriteetseid tutvustusi bändi kohta, mainitakse kindlasti ära kantri, folk ja bluus, nimed Nick Cave, Leonhard Cohen, Tom Waits. Kõlab ju väga kenasti?