IN MEMORIAM Jaan Tooming ⟩ Jäljed kustuvad, kuid rada jääb

Jaan Tooming 2005. aastal, kui ta lavastas Tartu Sadamateatris. Foto: Margus Ansu

Jaan Tooming on lahkunud. Temaga lõppes üks ajastu, nüüdseks on läinud kõik lavastajad, keda seostatakse Tartu teatriuuendusega. Legendaarse ajastuga, kui toimus midagi suurt, mis sai ka vääriliselt jäädvustatud teatrikriitika ja hiljem teatriteaduse poolt.

Sest teater, mis ei saa kokkukõla kriitikalt ja teaduselt, isegi kui ta on suur oma ajas, kaob ja kaotab tähenduse. Isegi salvestatud ja jäädvustatud teater kaotab tähenduse ja muutub tihtipeale naljakaks, kui seda aastakümneid hiljem vaadata, sest teatristiilid muutuvad kiirelt, kuid kriitika ja teadus lubavad meil sisse vaadata teatri mõjusse omal ajal ning näha sündimas allikaid, mis nüüdisajaks on kogunud end suurteks jõgedeks.

Toominga panus eesti teatrisse just selline ongi. Suur oma ajas ja suur ka tänapäeval, ehkki traagiliselt kombel oma korraliku käsitlemise ja õidepuhkemise ootel, sest eesti kultuur on surmakultuur, tõelised suured isiksused on surnud isiksused. Lugu peab olema lõppenud, infovoog peatunud, et saaks tunnistada loomingu suurust ja seda rahulikult ja vääriliselt analüüsida.

See, et elava inimese tegutsemine on käsitlemisele takistuseks, on teadusliku vaate puudus. Ja isikupuutumatuse tunnustamine. Nüüd on Jaan Toominga tegutsemine meiega samas ajas ja ruumis lõppenud, elu ja tegevus on teineteisest lahutatud ja meie saame hakata analüüsima tema jälgi.