Chopini ja Sandi armulugu, mis jätab kastanid tulle

Pööre romantismi poole: Raminta Rudžionytė-Jordan (George Sand) ja Benjamin Newman (Chopin) balletilavastuses «Vihm detsembris». Foto: Rünno Lahesoo

Vanemuise kaks viimast balletilavastust – «Tuhkvalge» ja «Vihm detsembris» – on teinud pöörde romantismi poole: «Tuhkvalge» reaalse ja irreaalse maailma läbipõimituse esiletoomisega, «Vihm detsembris» romantismiajastu armastusloo jutustamisega balletivormis.

Kummalisel kombel on sarnane ka mõlema teose koreograafiline keel, milles korduvad nüüdisballetile iseloomulikud võtted – näib, et võime rääkida kaasaegsest rahvusvahelisest balletileksikast, mille puhul loojate kultuuriline ja koreograafiline taust isikupära mõttes märkimisväärset tähtsust ei oma.

Reklaami järgi on «Vihm detsembris» pühendatud Poolast pärit pianisti ja helilooja Frydéryk Chopini (1810–1849) ja prantsuse kirjaniku George Sandi (kodanikunimega Amantine Lucile Aurore Dupin, 1804–1876) suhetele, kuid balletis pääsevad ehk veelgi enam mõjule Chopini suhted Sandi laste Maurice’i ja Solange’iga.