KULTUURIS KUUM Päikselistest randadest nälgivate mustlasteni: Hispaania maastikud modernistide pilgu läbi

Ralf Sauter
, ajakirjanik
Copy
Ramon Casas, «Härjavõitluse areen» (dateerimata, õli).
Ramon Casas, «Härjavõitluse areen» (dateerimata, õli). Foto: Ramon Casas

Nagu paljude meie seast lahkunud visionääride ja geeniustega kipub juhtuma, ümbritsevad ka Hispaania üht kuulsaimat kunstnikku Pablo Picassot erisugused müüdid. Tema mälestust saadavad vaimukad, võib-olla lausa välja mõeldud lood, mis valgustavad terve oma loomekarjääri jooksul põnevaid transformatsioone läbinud kunstniku ekstsentrilist ja metsikut vaimu.

Näiteks on läbi aastate kõlanud lugu sellest, kuidas Picasso olevat ükskord istunud pargipingil, kui temast kõndis mööda naisterahvas ning kuulsa kunstniku kohe ära tundis. Naine palus Picassot, et too teda kiiresti paberile visandaks, mille peale Picasso lõi võõrast naisest kiiresti kauni portree. Kui naine küsis, kui palju Picasso teose eest raha saada sooviks, küsis Picasso tasuks tuhandeid. Naine oli seepeale kohkunud ning küsis jahmatusega: «Aga miks nii palju, kui joonistuse tegemine võttis vaid hetke?» Picasso vastas talle seepeale, et tal ei võtnud selle loomine vaid hetke: «Proua, see võttis mul terve elu!»

Niisamuti on räägitud, kuidas Picasso olevat kandnud kaasas paukpadrunitega laetud relva, millega tulistas igaüht, kes söandas temalt küsida midagi Picasso maalide tähenduse kohta. Picassot, aga ka näiteks Salvador Dalíd romantiseeritakse nii nende teedrajava loomingu kui nende kohta levivate lugude kaudu.

Tagasi üles