/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/04/12/15998593t1hf87e.jpg)
Nagu paljude meie seast lahkunud visionääride ja geeniustega kipub juhtuma, ümbritsevad ka Hispaania üht kuulsaimat kunstnikku Pablo Picassot erisugused müüdid. Tema mälestust saadavad vaimukad, võib-olla lausa välja mõeldud lood, mis valgustavad terve oma loomekarjääri jooksul põnevaid transformatsioone läbinud kunstniku ekstsentrilist ja metsikut vaimu.
Näiteks on läbi aastate kõlanud lugu sellest, kuidas Picasso olevat ükskord istunud pargipingil, kui temast kõndis mööda naisterahvas ning kuulsa kunstniku kohe ära tundis. Naine palus Picassot, et too teda kiiresti paberile visandaks, mille peale Picasso lõi võõrast naisest kiiresti kauni portree. Kui naine küsis, kui palju Picasso teose eest raha saada sooviks, küsis Picasso tasuks tuhandeid. Naine oli seepeale kohkunud ning küsis jahmatusega: «Aga miks nii palju, kui joonistuse tegemine võttis vaid hetke?» Picasso vastas talle seepeale, et tal ei võtnud selle loomine vaid hetke: «Proua, see võttis mul terve elu!»
Niisamuti on räägitud, kuidas Picasso olevat kandnud kaasas paukpadrunitega laetud relva, millega tulistas igaüht, kes söandas temalt küsida midagi Picasso maalide tähenduse kohta. Picassot, aga ka näiteks Salvador Dalíd romantiseeritakse nii nende teedrajava loomingu kui nende kohta levivate lugude kaudu.
Avastamata modernistid
Miljonitest turistidest, kes aasta jooksul Barcelonasse suunduvad, moodustuvad soojadel päevadel inimjõed, mis voolavad Picasso muuseumi poole. Rahvamassid liiguvad linna kõige külastatuma muuseumi ustest sisse ja välja, lootuses näha modernisti esimesi samme kubismi suunas, suurtöid Picasso sinisest perioodist või hoopiski seinatäit visandeid, mille Picasso isiklikult mõni aasta enne oma surma Barcelona linnale annetas. Ometi näib, et suurem osa Hispaaniasse saabuvatest välismaalastest võtab Picasso muuseumi läbi käimise kohustuse korras päevaplaani, et seejärel suunduda nautima Barcelona kirevat ööelu, odavat alkoholi ning mereande mõnes moodsas nurgapealses restoranis.
Picasso kõrvalt jäävad aga sedasi avastamata sama põlvkonna katalaani modernistid 19. sajandi lõpust, kes julgesid heita pilgu marginaliseeritud kogukondadele või oskasid hoopiski tabada külluslikku varjude ja valguse tantsu, mida juhtis mägede taha loojuv päike. Picasso kõrval teavad paraku vähesed vaevatud mustlasi maalinud Isidre Nonelli, kelle loomingu mõju võib näha ka näiteks Picasso sinise perioodi maalides, või näiteks Joaquim Miri, kes tõelise autsaiderina lõi abstraktseid, varjulisi teoseid lopsakast loodusest.
Paljude teiste Picasso-aegsete modernistide loomingu väheses tuntuses on oma rolli mänginud ka Hispaania keerukas ajalugu, sest Hispaania kodusõja ning Franco režiimi tagajärjel ei toimunud Hispaania modernistide näitusi mujal Euroopas üldse. Ometi tegutses eelmise sajandi alguses Barcelonas terve hulk tähelepanuväärseid kunstnikke, kes radikaalse maalikunsti kaudu mõtestasid kultuurilist identiteeti ja rahvuslikku pärandit – seda just siis, kui suurema tuntuseni oli jõudmas juba teismelisena tehniliselt keerulisi maale loonud Picasso. Ja sellise kaliibriga uuendusmeelseid kunstnikke tõi Barcelonas kokku särava nimega kohvik, kuhu saab linnas õhtust sööma minna praegugi.
Paljude Picasso-aegsete modernistide loomingu väheses tuntuses on oma rolli mänginud ka Hispaania keerukas ajalugu.
Merest mõne kilomeetri kaugusel, Barcelona katedraali vahetus läheduses asub katalaani roogasid serveeriv söögikoht nimega Quatre Gats, mis suleti möödunud sajandi alguses ning avati uuesti 1989. aastal. Praegu on saanud sellest populaarne restoran, kuhu õhtupoolikul sisenedes võib õdusas saalis kuulda klaverimängijat külastajatele muusikat mängimas ning näha teenindajaid hoolikalt veiniklaase täitmas.
Ehkki eesti keeles «nelja kassi» tähendav Quatre Gats seisis vahepeal aastakümneid suletuna, on see söögikoht katalaani modernismis märgilise tähendusega, sest Pariisi kohvikutest inspireeritud lokaali asutasid 1897. aasta suvel kunstnikud Santiago Rusiñol, Ramon Casas, Miquel Utrillo ja eelmainitud Joaquim Mir koos kunstihuvilisest ettevõtja Pere Romeu i Borràsiga.
Järgnevatel aastatel, kuni majanduslik kitsikus (see tähendab: püsikunded said seal tihti tasuta einestada ja juua) viis lokaali sulgemiseni, sai Quatre Gatsist katalaani modernistide tähtis kohtumispaik ning just seal toimus Pablo Picasso esimene isikunäitus. 1900. aasta veebruaris täitis 18-aastane tulevane suurmeister Quatre Gatsi seinad oma pliiatsi ja söega tehtud portreedega, mida Picasso oli loonud oma lähedastest sõpradest ning tuttavatest.
Picasso sulandus Quatre Gatsi seltskonda nii sujuvalt, et Pere Romeu usaldas teismelisele kunstnikule ülesande joonistada lokaalile menüüd, mille jaoks loodud visandeid võib nüüd leida hoopis Picasso muuseumist. Kui veidi pärast oma esimest isikunäitust suundus Picasso edasi Pariisi ning hakkas 1901. aastal oma loomingusse tooma siniseid toone, pannes aluse oma sinisele perioodile, siis Picasso vaim ei ole Quatre Gatsist tänaseni lahkunud. Seda hoitakse elus noore Picasso portreede reproduktsioonidega, mis külastajaid juba sissepääsu juures tervitavad. Ühtegi kräunuvat kassi restoranis ringi luusimas ei näe – nimi Neli Kassi viitab usutavasti kunstnikele, kes selle Barcelonas Pere Romeu abiga avasid.
Kunstnike uus elu
Kui Barcelonas suunduvad turistide massid Picasso muuseumisse, avastamaks üle 70 aasta tegutsenud suurmeistri loomingulisi perioode, ilma et keegi ühtegi külastajat paukpadrunitega tulistaks, siis Kadrioru kunstimuuseumi ambitsioonikal näitusel «España Blanca y Negra» saab Picasso töödest epiloog ulatuslikumale loole.
Näitus «España Blanca y Negra. Hispaania maastikud Fortunýst Picassoni»
13.04– 25.08 Kadrioru kunstimuuseumis.
Kuraatorid: Aleksandra Murre, Carlos Alonso Pérez-Fajardo.
Näitusele on teoseid laenanud Reina Sofía kunstimuuseum, MNAC – Kataloonia Rahvuslik Kunstimuuseum, Carmen Thysseni muuseum Málagas, Madridi Ajaloomuuseum, Hispaania Romantismi Muuseum ja mitmed erakogud: Casacuberta Marsans, El Conventet, Pinacoteca de Bodegas Tradición, Colección Vida Muñoz, Fundación Bancaja jt.
See lugu kõneleb Hispaania modernistliku maalikunsti kujunemisest läbi maastikumaalide, mille kaudu viljakate kunstnike põlvkonnad murdsid aina julgemalt traditsioone ning väljendasid täiesti vastakal moel rahvuslikku identiteeti ja ühiskondlikku vaimu, olgu selleks valgusküllaste rannamaalidega tuntuseni jõudnud Joaquín Sorolla või hoopis Barcelonas kõrgklassi igapäevast elu jäädvustanud Ramon Casas.
Teisisõnu, sellel näitusel saavad uue elu kunstnikud, kelle kohta päris nii stiilseid müüte ei levi nagu Picasso kohta.
Maria Fortuný (1838–1874)
/nginx/o/2024/04/12/15998595t1he390.png)
Kataloonias Reusis sündinud Maria Fortuný tõusis oma eluajal Hispaania kõige hinnatumaks kunstnikuks ning nautis rahvusvahelist kuulsust. Teda märgati tänu silmapaistvale oskusele maalida nii ajaloolisi stseene kui portreesid, aga ka maastikke. Fortuný oli tehniliselt meisterlik ja detailitäpne kunstnik, kes muuhulgas oskas vesivärvidega luua erakordselt sügavaid, valgus- ja värviküllaseid kompositsioone. 1872. aastal suundus Fortuný koos mõne põlvkonnakaaslasega elama Granadasse ning uudse valguskäsitlusega viidi visuaalne kunst modernismi poole, ületades Hispaania kuvandi kujundamisel seni levinud pealiskaudsus ning seostades oma maa alatiseks päikese ja valgusega.
Joaquín Sorolla (1863–1923)
/nginx/o/2024/04/12/15998594t1h3b78.jpg)
Joaquín Sorolla tähelend algas valgusküllaste rannastseenidega poolalasti noortest Vahemere päikese all. Selline kujutusviis andis edasi Hispaania kui päikeselise ja elurõõmsa maa kuvandit, mille oli loonud eelmine kunstnike põlvkond – Marià Fortuny oma kaaslastega Granadas ja Aureliano de Beruete Madridis. Sageli randa ja merd maalinud Sorolla avastas oma maali «Kurb pärandus!» jaoks sobiva stseeni, kui ta ühel hommikul kalureid visandas ning nägi järsku mere ääres paljaid haigeid lapsi ning preestrit, kes olid tulnud lähedal asuvast haiglast leidma mereveest kosutust.
Isidre Nonell (1872–1911)
/nginx/o/2024/04/12/15998596t1hfa64.png)
Katalaani kunstnikust Isidre Nonellist sai marginaliseeritud kogukondade hädade peegeldaja. Pärast varast maastikumaaliperioodi liikus ta oma lemmikžanri, portree juurde. Tõrjutuid hakkas Nonell oma loomingus esile tooma 1896. aastal, kui ta tutvus hüpotüreoosi- ja struumahaigete eraldatud kogukonnaga Püreneedes. Joonistused neist väärdunud kehaga grotesksetest tegelastest annavad märku Nonelli tärkavast huvist tõrjutud inimrühmade vastu, mis aastaid hiljem keskendus peaaegu täielikult mustlastele. Mõnes mõttes pani Nonell nende joonistustega kasvama uue ajastu seemne Barcelona kunstimaailmas. «Kastanimüüja» on Nonelli kohta ebatavaliselt värviküllane maal, kuid sellegipoolest sisuliselt sünge.
Joaquim Mir (1873–1940)
/nginx/o/2024/04/12/15998597t1hb907.png)
Barcelona kunstikoolis, kus käis ka Picasso, õppis ka teine oluline Barcelona sajandivahetuse kunstnik Joaquim Mir. Mir lahkus varakult kunstikoolist ning käis koos endiste õpingukaaslaste ja teiste noorte kunstnikega Barcelona lähedal vabas õhus maalimas, moodustades niinimetatud Safrani rühmituse (Colla del Safrà), mille nimi viitab safranikollasele toonile. Nad harrastasid impressionistlikku stiili, keskendudes täispäikese ja udu efektidele ning andes edasi nende ilmastikunähtuste mõju maastikule ja hoonetele. Mir ei olnud ühiskonnakriitiline kunstnik, ta huvitus eeskätt valgusest ja värvist, mis eelkõige ta loomingut iseloomustavad. Joaquim Mir arendas edasi Valencia suurmeistri Sorolla valguskäsitlust, maalides fantastilisi rannikuvaateid ja viies Baleaari saarte maastike kujutamise peaaegu abstraktsioonini.
Näituse kuraator: kõiki teoseid Ukraina sõja tõttu kätte ei saanud
/nginx/o/2024/04/12/15998599t1hcc15.jpg)
Osa laenajaid keeldus Eesti läheduse tõttu Venemaale näitusele teoseid andmast, nentis Kadrioru kunstimuuseumi direktor ja näituse kuraator Aleksandra Murre.
Millised on kõige väärtuslikumad teosed näitusel?
Väärtus on suhteline nähtus. Kui pidada silmas kultuurilist väärtust, siis ei saa ühtegi teost ehk teisele eelistada, küll aga saab rääkida olulisemate kunstnike esimese järgu teostest. Loomulikult on kõige suurem nimi siin näitusel Picasso, aga ta ei ole esindatud oma kõige olulisemate teostega, sest nende puhul rakenduvad hoopis teised reeglid. Picasso olulisemate teoste väärtus on nii suur, et neid tuleb transportida ühe või kõige rohkem kahe kaupa autos, et hajutada riske.
Väga olulised nimed on kunstiajalooliselt Joaquín Sorolla (tema on Hispaanias lausa kultuskunstnik, veel «hullem» kui meil Konrad Mägi), siis ka Hermen Anglada Camarasa, Marià Fortuny, Ignacio Zuloaga, Santiago Rusiñol, Ramon Casas, Isidre Nonell ja Joaquim Mir. 19. sajandi meistrid, välja arvatud Marià Fortuny, on ehk veidi väiksema kaaluga.
Millised kulud sellise näitusega kaasnevad?
Kõige suurem kulu on seotud transpordiga, mis on viiekohaline summa. Kunsti transport maksab kümneid tuhandeid, aga see sisaldab ka spetsiaalsete kastide valmistamist maalidele. Kulud tasub näituse korraldaja.
Kuidas korraldatakse väärtuslike maalide transporti Euroopas?
Maalid jõudsid Eestisse kohale suure veoautoga. Maailmas tegutsevad firmad, mis spetsialiseeruvad väärtusliku kunsti transpordile. Nende autod on varustatud kliimaseadmetega ja autodel on põrutusvastased vedrustussüsteemiga boksid. Iga maal on pakitud eraldi puitkasti ja pandud penoplastilaadsest materjalist ümbrise sisse, millesse on lõigatud maalile pesa maali ning seda ümbritseva raami suuruse järgi.
Transpordifirma käib kõigepealt kogudes teoseid mõõtmas ning kontrollimas raami paksust ja nurki. Mõnikord pannakse teostele transpordi ajaks külge ka kliimaandurid, millega salvestatakse kogu teekonda. Pärast saab andmed alla laadida ning näha, kas auto viibis mingil hetkel kohas, kus kliimatingimused ei olnud sobilikud.
Millal maalid Hispaaniast Eestisse jõudsid?
Tööd jõudsid üheskoos Eestisse 30. märtsil ja aprilli esimesel nädalal hakkasime neid lahti pakkima. Enamik neist jõudis siia ühe autoga, aga kaks maali saabusid eraldi, sest üks tuli näituselt Hamburgis ja teine sai laenatud Lätist.
Milline nägi välja nende teekond Eestisse?
Kuna maalide kogumispunkt oli Barcelonas, viidi need erinevatest kohtadest kõigepealt Barcelonasse. Barcelonas on suur ladu, kus maalid said püsida spetsiaalsete kliimatingimustega ruumis. Siis koondati nad suures sisehallis veokile, nii et nad õue ei sattunud. Transport kestis kaks päeva. Kõigepealt viidi maalid Travemünde sadamasse, sealt liikusid need laevaga Helsingisse ja sealt edasi Tallinnasse.
Laevareisiga võib kaasneda suurem risk kui ainult maa peal liikudes, aga vaadati, et siis tormi merel ei tule. Maad mööda sõites läheks kolm päeva, sest vahepeal peavad veokijuhid puhkama. Vahepeal laeva kasutada on seepärast mugavam, sest siis saab juht puhata, aga maalid liiguvad samal ajal ikkagi edasi.
Mis saab ootamatu õnnetuse korral, kui maal peaks viga saama?
Kui õnnetus peaks juhtuma, tuleb välja selgitada, kas süüdi on transpordifirma, saatja või vastuvõtja, aga 99 protsenti juhtudest ei juhtu midagi. Kui aga selline juhtum aset peaks leidma, on mängus suured summad. Loomulikult on teosed kindlustatud, aga kindlustusfirma peab kindlaks tegema, kes on vastutav. Suuremas osas juhtuvad õnnetused marmorkujude või portselaniga. Mulle ei meenu, et oleksin viimase 20 aasta jooksul näinud mõnd õnnetusjuhtumit. Eraisikud võivad kunstiteoseid saata tavalise kulleriga, samuti teevad seda galeriid, aga muuseumid ei saa seda kunagi teha.
Kuidas maalid kohale jõudes maha laetakse?
Maalidega kast pannakse ratastega aluste peale ja sõidutatakse sisse. Kadrioru lossis tuleb auto mugavalt lilleaia poolt, uks pannakse sillana üle trepi ning saab kastid sõidutada rataste peal otse saali. Enne kastide avamist peavad need vähemalt 24 tundi kastis seisma, et kasti sisemine temperatuur ühtlustuks. Siis võib kindel olla, et kastist eemaldamisega ei kaasne ootamatut temperatuurimuutust, mis maale mõjutaks.
/nginx/o/2024/04/12/15998598t1h5240.jpg)
Kuidas sõda mõjutas näituse korraldamist?
Pärast sõja algust keeldus osa laenajaid teoseid andmast. Meil oli mõne koguga juba sõlmitud leping ja kindlustuspoliis ootas viimast allkirja, kuid sõja tõttu otsustati, et praeguses olukorras siiski ei taheta laenata hinnalisi maale nii Venemaa piiri lähedal asuvale riigile. Argument, et teised riiklikud muuseumid laenavad, ei töötanud. Lõuna-Hispaania erakogudele on siinne piirkond geograafiliselt nii võõras, et peab hakkama selgitama, et Eesti ei ole Peterburi või hoopiski Riia pealinn. Me oleme neile kauge, amorfne põhjapiirkond.