ARVUSTUS ⟩ Kaks Vildet: toredad kleidid, pisuhänd ja piimanõud

Hetk raamatupoest: Reimo Sagori ja Maarja Johanna Mägi mängitud kõrvaltegelased osutusid kohati põnevamaks kui peakangelased. Foto: Heikki Leis

Kui meenutan Vanemuise lavastust «Side», siis esimesena tulevad pähe Maarja Johanna Mägi tegelaskuju kleidid ja «Tujurikkuja» sketšid ning romantilise armastuse unistus.

Lavastus «Side» räägib isast ja pojast, ärist ja konkurentsist, aga millegipärast on meeles igatsus suure ja tõelise armastuse järele. Ilmselt näitlejate tõttu, kelle rollid meelde jäid. Eelmisel sügisel Endlas rambivalgust näinud Eduard Vilde «Mäeküla piimamees» (lavastaja Aare Toikka, dramatiseerija Andrus Kivirähk, kunstnik Illimar Vihmar) mõjus tänapäevasena, isegi moodsana, kuigi romaan on kirjutatud enam kui sada aastat tagasi. Vanemuises märtsi lõpus esietendunud «Side», millesse oli põimitud Vilde jutustus «Musta mantliga mees», oli aga kui tagasiastumine kuhugi kadunud aegadesse. Viimast rõhutavad nii ajastutruudusele pretendeerivad kostüümid kui ka lavakujundus, kõige rohkem aga laad ja viis, kuidas mängitakse ja mida lavastusega toonitatakse.

Ega ma tea, kuidas mängiti aastal 1917, kui näidend Estonias esimest korda lavale tuli, või kuidas enam kui paarkümmend aastat hiljem, kui seda uuesti samas lavastati, aga kavalehele kaasa pandud 1940. aasta fotodelt näha olevad ilmed ja žestid ning riietus on ilmselgelt olnud Tiit Palu lavastajatöö eeskujuks või isegi ideaaliks. Arhailisena mõjuvas stiilis näitlejatööd, eriti heli- ja valgusefektid teises vaatuses tuletasid meelde mustvalget krabiseva kvaliteediga aastakümnetevanust teatrietenduse salvestust.