ARVUSTUS ⟩ Muusika nagu surma embus: Ville Valo melanhoolia tuhat varjundit

Ville Valo esines Helitehases maailmatuuri «The Neon Noir Tour» raames. Foto: Dmitri Kotjuh

17. aprillil Tallinnas esinenud Ville Valo ehk VV on muusikuna, aga veelgi enam inimesena kahtlemata intrigeeriv: temas on ühtaegu nii jäisust kui ka tulisust, rõõmutust kui ka riukalikku lusti.

Valos on ka teatavat eneseirooniat ja müstilisust, mis muudab ta nii kibemagusalt siirupiseks kui ka piinarikkalt peibutavaks. Ta pole kunagi artistina üleliia liikuv olnud ning tõtt-öelda näib, et tal on igasugusest mobiilsusest või lavalisest koreograafiast ka üsna ükskõik. Tema kiitsakas, et mitte öelda vibajas kuju on läbi aegade valdavalt lihtsalt paigal seisnud, ning on olnud ka aegu, kus Valo on mikrist paar sammu eemale liikunud üksnes selleks, et üks sigaret kustutada ning kohe uus takkajärele süüdata.

On olnud ka aegu, kus ta pole mikrit isegi kätte haaranud, vaid lihtsalt mikrijala ümber koogutanud, tumedaks võõbatud silmade pilk rahva seas uitamas ning ainsaks koreograafiliseks elemendiks vaid suitsu hoidev käsi, mis sulnilt suu ja mikri vahet liigub, vahel ebamääraselt kaugusesse osutab või sõrmed läbi juuste lükkab. Kui te mind ei usu, siis sellest on sotsiaalmeedias üsna mitmeid värvikaid näiteid, üks sensuaalsem kui teine.