Miks kolivad inimesed Midsomerisse või tunnevad ennast muretuna seltskonnas, kus viibib Hercule Poirot? Krimiseriaalid on televisioonis järjest populaarsemad ning vaatajate isu on täitmatu, vaadatakse juba pähe kulunud lemmikuid ning oodatakse uusi häid ja halbu kangelasi.

Krimisarjad jagunevad laias laastus kaheks: fiktsionaalsed ja tõsielulood. Viimased on just voogedastusplatvormidel oma koha leidnud ning peaaegu iga vähem või rohkem võika veretöö korraldanud mõrvar on saanud oma elust ekraniseeringu.

Avalikkuses on muidugi arutatud, kas Ted Bundyle ja Jeffrey Dahmerile peaks sellist tähelepanu pöörama ja julmad sarimõrvarid igaveseks laulu sisse jätma. Sellised mõttevahetused tõmbavad ekraniseeringutele ja ka mõrvaritele pigem tähelepanu juurde, sest kõige valjemini räägivad ikkagi vaatajanumbrid.

Lineaarkanalid siiski selliseid true-crime-seriaale sisse ei osta ning vähemalt Eestis kostitatakse vaatajaid draamadega, mis on küll põnevad, ent samas turvalised.

Siinsetel telekanalitel on pikka aega jooksnud Ameerika ja Suurbritannia seriaalid, näpuotsaga Saksamaal tehtut lisaks. Praegu vaadatakse Kantar Emori uuringute järgi kõige usinamini ETVs näidatavat krimiseriaali «Grace», mis on edetabelis esimese kahekümne vaadatuima telesaate seas.

Kommentaarid (3)
Copy