REIN VEIDEMANN ⟩ Asta Põldmäe stiil on filigraanselt viimistletud

Sel kuul 80. sünnipäeva tähistanud kirjanik, toimetaja ja kirjandusloolane Asta Põldmäe. Foto: Toomas Huik

Asta Põldmäe looming ei ole ilmunud trompetite ja heeroldite saatel. Aga see, mida lugejad eest leidnud – kolm novellikogumikku, sama palju lasteraamatuid, kaks lühiromaani «Viini plika» ja «Kirjad pääsukestele» ning ligi kuuesajaleheküljeline kirjatööde kogu «Ja valguse armulise» – esindab ehedalt seda, mida «kirjanduse» all algselt mõisteti, keelelt ja stiililt eeskuju väärivad autorite tekstid.

«Kui lähed püüdma ilu, saad tõe pealekauba,» on tunnistanud 35 aastat oma elust ajakirja Looming ilukirjanduslikku osa toimetanud Põldmäe. Ja see on olnud ka tema enda kirjanduslik kreedo. Kes võtab nüüd lugeda äsja ilmunud, kolme novelli ja lühiromaani «Viini plika» koondavat «Talvist teekonda», kogeb sõna- ja mõttekujundite tundlikku sügavust. Jean Sibelius on öelnud, et iga kirja pandud noot peab elama, või ärgu teda olgu. Asta Põldmäe proosa ongi nagu elav noodikiri. Seda järgides tajud helistikke, harmooniat, fraase, pause. Novellide lõpud pole niivõrd klassikaliselt puänteeritud, kuivõrd kõlalised akordid.

Karl-Martin Sinijärv on kirjutanud lugemissoovitusena: «Asta Põldmäe valitseb eestikeelset proosalauset täielise kuningannana. Millest ta ka ei kirjutaks, ainuüksi see, kuidas ta seda teeb, on aeglast ja teadlikku lugemist vääriv. Ja lood haakuvad hinge.» Nõnda pädeb see hinnang ka nelja pala – nagu muusikapala! – koondava «Talvise teekonna» kohta.