ARVUSTUS ⟩ Alustame mustalt lehelt – kakskümmend aastat hiljem

Näitlejad, kelle duettmängu ei saa vaatamata jätta: Andres Raagi Ulysses ja Piret Kalda Emma Linnateatri lavastuses «Annapurna». Foto: Siim Vahur

Uuslavastuste laviin Tallinna Linnateatris, eks teisteski eesti teatrites, hakkab vargsi, aga kardetavasti pöördumatult nüristama vastuvõtuvõimet. Vähemasti minuealisel teatrivaatlejal kipub kaduma hea tahe ja hasart kogu teatripildiga kursis olla.

Ju see ongi loomulik, aga teeb üsna võimatuks terviku mõtestamise. Kaob lootus, et kvantiteet läheks üle kvaliteediks. Murelikuks teeb, kui paaniline konveier ei jäta näitlejale enam mahti loominguliselt süveneda. Areng jääb toppama, kui etendusi mängitakse harva, hajusalt, juhuslikult. Linnateatri puhul torkab see eriti teravalt silma, sest veel on meeles aeg, mil just selle teatri näitlejad said pikaealistes sündmuslavastustes oma rolli, sedakaudu iseenda ja publiku sisemaailma avardada ja täiustada.

Ameerika näitekirjaniku Sharr White’i «Annapurna» puhul ei mõju kuigi kutsuvalt autori nimi ega mäeahelikku tähistav pealkiri, põhiline magnet on ikkagi osatäitjad: no kuidas sa jätad Piret Kalda ja Andres Raagi duettmängu vaatamata?! Kui Komöödiateatri menutükis «Lumevangis» kohtusid Piret Kalda ja Tõnu Oja, vupsas kohemaid teatrimällu Jaan Tätte «Ristumine peateega»: ennäe, Laura ja Osvald!