AK ⟩ Naisautorite õnnestunud luulekogude tõukeks sai väsimus, millest ei saa ega tohi enam vaikida

Piret Põldver mullu oktoobris Tallinna Kirjanike Majas esitlemas oma luulekogu «Suunurgad». Foto: Kris Moor/Eesti Kirjanike Liit

Käesoleva kümnendi luule kohta saab öelda üldistavalt järgmist: iga aasta ilmub mitu head luulekogu ning eriti õnnestunud teostega esinevad sageli naisautorid.

Nendest hoiakutest lähtuvalt kirjutan äsjase kirjandushooaja paarist silma jäänud luulekogust: Piret Põldveri «Suunurgad» (Kastani Tänava Kirjastus, 2023) ja Mirjam Parve «Varjukeha» (Puänt, 2023). Nende raamatute puhul võib panna tähele mõningaid väliseid sarnasusi: tegemist on naisautoritega, mõlemad Tartust ning nende raamatud kandideerisid kulka luulepreemiale. Mõlemad luuletajad kirjutavad naiseksolemisest, selles osas on nad stilistiliselt eriti lähedased: Näen naisi, kes riputavad pesu,/neil on väikesed lapsed/juba aastaid/ja kittel seljas. // Ma ei taha/riputada seda pesu /aastaid,/lapsed on endiselt väiksed. (Põldver, «Suunurgad», lk 33). Võrdle: lehenupud lähvad lahti/minul ei ole last/mul ei ole isegi nurmenukku // aga õnneks tunnen mõnda mõlemaist (Parve, «Varjukeha», lk 23). Mida öelda? Lühikesed luuletused, selged seisukohad.