Saada vihje

AK Naisautorite õnnestunud luulekogude tõukeks sai väsimus, millest ei saa ega tohi enam vaikida (3)

Piret Põldver mullu oktoobris Tallinna Kirjanike Majas esitlemas oma luulekogu «Suunurgad».
Piret Põldver mullu oktoobris Tallinna Kirjanike Majas esitlemas oma luulekogu «Suunurgad». Foto: Kris Moor/Eesti Kirjanike Liit

Käesoleva kümnendi luule kohta saab öelda üldistavalt järgmist: iga aasta ilmub mitu head luulekogu ning eriti õnnestunud teostega esinevad sageli naisautorid.

Nendest hoiakutest lähtuvalt kirjutan äsjase kirjandushooaja paarist silma jäänud luulekogust: Piret Põldveri «Suunurgad» (Kastani Tänava Kirjastus, 2023) ja Mirjam Parve «Varjukeha» (Puänt, 2023). Nende raamatute puhul võib panna tähele mõningaid väliseid sarnasusi: tegemist on naisautoritega, mõlemad Tartust ning nende raamatud kandideerisid kulka luulepreemiale. Mõlemad luuletajad kirjutavad naiseksolemisest, selles osas on nad stilistiliselt eriti lähedased: Näen naisi, kes riputavad pesu,/neil on väikesed lapsed/juba aastaid/ja kittel seljas. // Ma ei taha/riputada seda pesu /aastaid,/lapsed on endiselt väiksed. (Põldver, «Suunurgad», lk 33). Võrdle: lehenupud lähvad lahti/minul ei ole last/mul ei ole isegi nurmenukku // aga õnneks tunnen mõnda mõlemaist (Parve, «Varjukeha», lk 23). Mida öelda? Lühikesed luuletused, selged seisukohad.

Tagasi üles