AK ⟩ Kadrina murdes kirjutatud luulekogu avab looduse kaudu õrna inimloomust

Maryliis Teinfeldt-Grins tänavu märtsis kultuurkapitali kirjanduse aastaauhindade üleandmisel. Luulekogu «Kivi alla kükakille»​ oli üks nominentidest. Foto: Mihkel Maripuu

Maryliis Teinfeldt-Grinsi Kadrina murdes kirjutatud debüütluulekogu «Kivi alla kükakille» algab sõnadega «ingan väl’la/üle järvä/kuusesinise/pia kohal/ämardub/kevade õng» (lk 5). Ja nende lühikeste ridadega on autor lugeja endaga kaasa saanud. Luulekogu esimesi ridu lugedes on tunne, et see tekst sobib täpselt siia, tänasesse kargesse kevadesse, kus iga uue tulemise ja sünni ootus on nii suur, iga sisse- ja väljahingamine nii teravalt erk.

Kohe algusest peale saab selgeks ka see, et seda luulekogu ei saa vaikides lugeda. Kas on põhjuseks Kadrina murre või miski muu, aga vaikselt lugedes on murdekeeles kirjutatud sõnadest raskem aru saada ning seeläbi ka tekstide tunnetus nõrgem. Niisiis sosistan kogu luulekogu algusest lõpuni endale ette.