NÄDALA RAAMAT ⟩ Noorteromaan, mis surub tundekilluga otse veeni

Cornelia Travnicek 2012. aastal Klagenfurdis. Foto: Heinz-Peter Bader/Reuters/Scanpix

Ansamblil Hangman’s Chair on selline laul nagu «Who Wants To Die Old?», mis algab üsna kõnekate sõnadega: «On palju möödas ajast / kui ma niimoodi ei tundnud» («It’s been a long time since / Since I didn’t feel like this»). Cornelia Travnicek võtab romaanis «Ketsid» sellesama tunde ning jookseb selle mõttega, kuni õhk otsa saab.

«Ketsid» on eksistentsiaalne romaan, ehkki mitte selle kõige tavapärasemas mõttes. Siiski küsib romaan suuri küsimusi, mis ehk on isegi igavikulisemad kui mõni filosoofiline või religioosne küsimus, mille üle on aastasadu päid murtud. Mis on valu? Mis on armastus? Mis on üksindus? Kui kiiresti ja valutult on võimalik teada saada, kuidas need tunded tunduvad? Mida tähendab olla inimese kõrval, kui ta sureb ja kas see teeb hüvasti jätmise kergemaks või raskemaks?

«Ketsid» on äärmiselt kontsentreeritud romaan. Ükski lause pole raisatud ning kogu romaan kätkeb teatud «jalaga makku» mentaliteeti: kui see ei kanna endaga mingit tähenduslikkust, kannab see kindlasti endaga hävitavat lööki, mis ähvardab hinge kinni lüüa. See tähendab, et «Ketsid», ehkki üsna lihtne ja lühike, ei ole sugugi kerge raamat.