Skip to footer
Saada vihje

NÄDALA RAAMAT Pauside tegemise õpetus

Vootele Ruusmaa luulet lugedes oled sunnitud tegema pause, mida elus alati teha ei oska.

Detsembris ilmus Vootele Ruusmaa kolmas luulekogu «Kohavahetus» – ilusa, täpse ja puhta väljanägemisega nagu eelmisedki. Ka teemadelt ja tunnetuselt jätkab autor juba alustatud rada, aga nii mõnedki püüdlused saavutavad just «Kohavahetuses» täiuse.

Ruusmaa luuletajahääl kehtestab end järjest tugevamalt ning tema luules loodav ja käsitletav eripärane maailm muutub järjest selgemini aistitavaks.

«Kohavahetuse» tekstide keskmes tundub olevat üks väga kindlat sorti elutunnetus. Võib-olla ei oskakski ma sellele näppu peale panna, kui sügisel poleks kinolinale jõudnud Liis Nimiku dokumentaalfilm «Päikeseaeg», kus just mingit sedalaadi tunnetust portreteeritakse.

«Päikeseajas» on filmilindile püütud inimesed meie ümbert, kes elavad natuke aeglasemalt, natuke vaiksemalt, natuke rohkem loodusega kooskõlas kui meie neoliberaalses olelusvõitluses tavaline. See aeglus võimaldab olla tähelepanelik nii enda, oma lähedaste kui ka kõige ümbritseva suhtes – vaadata lapsele silma, vaadata puid, kütta ahju, oodata und.

Ruusmaa luuletustes püüeldakse millegi sarnase poole. Päris kohal luulemina veel ei ole, nagu näitab luulekogus korduv refrään: parafraasina kuulsast värsireast «oma laulu ei leia ma üles» ei leita kord oma kohta, kord oma rahu või oma kergust. Kus see siis on? Kust seda otsida tuleks?

Lausuja teab juba näiteks, et linnast seda ei leia. Linnaga on lausujal küll lähedane suhe olnud, aga see tundub olevat purunenud: «katkendlikult põleva tänavavalgustuse närvilisus peegeldub klaasilt, murdub tuppa. killud vedelevad toas kui stseenid ühest abielust, ühest valusast abielust. linn ja mina. mina ja linn.» (lk 21).

Ometi on selge, et linnas pole midagi iseenesest kurja – linna kiiruses, paljususes, närvilisuses on omamoodi ilugi. Seda ilu võimaldab peegeldada keegi «tühjade tänavate trubaduur» (lk 5), kes end mõnes luuletuses ilmutab ja kellele linn mõeldud ongi, kuid tundub, et trubaduuri ja luuletuse lausujahääle vaheline suhe ei ole kuigi lihtne ega otsene.

Maal olemisest üksi aga ei piisa. Aleksander Suuman kirjutas kunagi sellest, kuidas elu algul ja lõpul on vesi lihtsalt vesi ja puu lihtsalt puu, aga miskipärast on elu keskpaigas periood, kus nad on kõike muud ja see tundub nii loomulik.

Ruusmaa lausuja tahab väga, et puu oleks puu, aga just see tal tihti ei õnnestu. Lagi pole mitte lihtsalt elevandiluuvärvi, vaid see värv sirab/helmendab/kiiskab/kirab (lk 40)! Ka seal, kus võiks olla vahetu tunnetus, on keel alalõpmata ees. Ka seal, kus võiks olla vaikus, on rahutu meele jaoks ikka müra.

Kuigi lausuja pole oma vaikust leidnud, annavad «Kohavahetuse» luuletused lugejale võimaluse see ise leida, vähemalt lugemise ajaks. Luulekogu tekstid õpetavad vaikust kuulama, kasutades selleks oma rõhutatud füüsilisust.

Näiteks linnast rääkivad luuletused on kirja pandud ühes ühtlases proosamassiivis, millest õhkub tihedust ja raskust, samas kui õnnelikud, armastusrikkad mälupildid on paigutatud õhuliselt laiali (lk 27, lk 48).

Kirjutatu sisu kõrval on alati vähemalt sama oluline selle loodav ruum: sõnade paigutus lehel on äärmiselt täpne ja tähenduslik ning tekstide järjestus ja väljanägemine trükipildis pole mitte teisejärgulised, vaid täieõiguslikud tähendustasandid.

Ning kui lugeja juba selle tasandi läbimõeldust mõistab, hakkavad kohe silma ka pausid, mida on raamatus rohkelt: nii luuletuste, sõnade, värsside kui ka stroofide vahel. Lugedes olen ma sunnitud tegema pause, mida elus alati teha ei oska, ja võtma aega, mida ma tihtipeale ei võta.

Nii tekib aega – päikeseaega – vähemalt lugeja ellu ehk veidigi juurde ja lausuja otsingud kannavad sedamoodi siiski vilja. «Oma kohta» ja «oma rahu» ta veel ehk tõesti üles leidnud ei ole, aga võib-olla on «oma lauluga» veidi teised lood. «Kohavahetuse» luuletused räägivad igatsusest elutunnetuse järele, mida samas ise kehtestada aitavad – see on minu meelest väga ilus ja terviklik idee.

RAAMAT

Vootele Ruusmaa, «Kohavahetus»

Vootele Ruusmaa

«Kohavahetus»

Kaarnakivi seltsi kirjastus, 2024

55 lk

Kommentaarid
Tagasi üles