NÄDALA RAAMAT ⟩ Armastuse kurb argipäev ilma nõretava sentimentaalsuseta

Isaac Rosa (snd 1974) on oma hea stiiliga ära teeninud rahvusvahelise tuntuse ja hispaaniakeelses kultuuriruumis maineka Rómulo Gallegose auhinna. Viis hispaaniakeelset kultuuriväljaannet valisid tema romaani «Õnnelik lõpp» 2018. aasta parimaks raamatuks. Foto: JORGE SILVA/Reuters/Scanpix

Hispaania kirjaniku Isaac Rosa romaan «Õnnelik lõpp» toob lugejateni armastuse luhtumise inimliku kurbmängu, millest elu säästab vaid väheseid. Ometi ei lange kirjanik klišeedesse, vaid leiab armastuse argipäevast üles poeesia ning pakub lugejale oskusliku, metafoorilise ja terava sõnakasutusega nii äratundmisrõõmu kui ka -kurbust.

Isaac Rosa on teose üles ehitanud huvitava võttega: nimelt alustab ta loo jutustamist hetkest, kui katastroof on juba toimunud ja lahutatud abikaasad püüavad meeleheitlikult oma minevikku kokku pakkida, ning liigub ajas tagasi nn õnneliku lõpuni, jõudes silmapilguni, mil kaks armastajat esimest korda kohtuvad. Äraspidine kronoloogia, mis nõuab lugejalt veidi harjumist, koosneb mehe ja naise dialoogist, kus vahelduvad meelekibedus, süütunne, kahetsus, viha ja vimm, kiindumus ja loomulikult armastus, mille võrseid aastate jooksul kuhjunud mullakihtide alt tasapisi välja kaevatakse.

Elamise ebamugavusest pääsemiseks

Armastust ei kujutata niisiis happily-ever-after-võtmes, mida massimeedia ja turundustrikid propageerima kipuvad, vaid kogu selle ebatäiuslikkuses ja vastuolulisuses. Isaac Rosa võrdleb armastust valusalt tootega, mida otsitakse nagu «mõttetuid elamus-, spaa- ja langevarjuhüppepakette», et seista vastu elamise ebamugavustundele. Armastuse objektiks võib kirjaniku sõnul olla ükskõik milline inimene, kes satub teele ette õigel hetkel – siis, kui ollakse armastuse illusioonile iseäranis vastuvõtlik. Armumist kõrvutab ta tegelaskuju loomisega kahepoolses teesklusmängus, kus pettumisele pole esialgu ruumi.