ARVUSTUS ⟩ Vana hea uus toores vaib Eesti Muusika Päevadel

«Volbriöö omailm» – Sami Klemola modulaarsüntesaatoril ning suurte tiibadega ingel (Taje Paldrok). foto: Rene Jakobson Foto: Rene Jakobson

Eesti Muusika Päevade raames – mis kultuuripealinna kontekstis kolis seekord täies mahus Tartusse – toimus hiljuti piire avardav loomeplahvatus, tõeline sabatlik gesamtkunstwerk-spiel.

Jutt käib 30. aprilli õhtutundidel Eesti Rahva Muuseumis ühekordse aktsioonina etendunud muusika ja tegevuskunsti sümbiootilisest rännaklavastusest «Volbriöö omailm», kus kuue helilooja uudisteoseid kandis ette Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel, Sami Klemola ja Repoo Ensemble ning performatiivsete praktikate tulevärgi lõid Non Grata rühmituse tegevuskunstnikud ja Al Paldrok.

Julge ettevõtmine, kuna sedasorti alkeemiline loomingusegu ei tooda alati kulda, isegi kui üks pool tahab nõnda hiljem tõlgendada. Teine pool võib jääda kaotajaks, nagu omal nahal kogesin seda 2007. aastal, kui Riikliku Akadeemilise Meeskooriga püüdsime Pärnus Schönbergi esitada, aga jäime laval ootamatult nihilistliku performance’iga risti ja põiki, ning heliteos jäi esitajate kurvastuseks ette kandmata. Seekord lõi aga elementide ühendamine uue ja raputava omailma, millist pole minu silm näinud oma paarkümmend aastat, tuues kehamälust esile 90ndate toore vaibi, kus kõik oli võimalik.