/nginx/o/2024/05/06/16053554t1hd4af.jpg)
Eesti Muusika Päevade raames – mis kultuuripealinna kontekstis kolis seekord täies mahus Tartusse – toimus hiljuti piire avardav loomeplahvatus, tõeline sabatlik gesamtkunstwerk-spiel.
Eesti ja Balti Muusika Päevad
- 26.04–05.05
- Tartus
Jutt käib 30. aprilli õhtutundidel Eesti Rahva Muuseumis ühekordse aktsioonina etendunud muusika ja tegevuskunsti sümbiootilisest rännaklavastusest «Volbriöö omailm», kus kuue helilooja uudisteoseid kandis ette Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel, Sami Klemola ja Repoo Ensemble ning performatiivsete praktikate tulevärgi lõid Non Grata rühmituse tegevuskunstnikud ja Al Paldrok.
Julge ettevõtmine, kuna sedasorti alkeemiline loomingusegu ei tooda alati kulda, isegi kui üks pool tahab nõnda hiljem tõlgendada. Teine pool võib jääda kaotajaks, nagu omal nahal kogesin seda 2007. aastal, kui Riikliku Akadeemilise Meeskooriga püüdsime Pärnus Schönbergi esitada, aga jäime laval ootamatult nihilistliku performance’iga risti ja põiki, ning heliteos jäi esitajate kurvastuseks ette kandmata. Seekord lõi aga elementide ühendamine uue ja raputava omailma, millist pole minu silm näinud oma paarkümmend aastat, tuues kehamälust esile 90ndate toore vaibi, kus kõik oli võimalik.
/nginx/o/2024/05/06/16053555t1h2603.jpg)
Kiik ja kääksuvad lõõtsad
Juba enne majja sisenemist läks tuju heaks, kui nägin ukse ette installeeritud kaheinimesekiike, millel vetrusid kääksuvate lõõtspillide peal tegevuskunstnikud. Seejärel koguneti B-tiiva kohvikusse, kus kõlas Markus Robami lakooniline teos «Clockworks» ning nägime kahte kummalist tegelast rütmiliselt toimetamas kiigel ja gloobusega. Seejärel liikus publik black box’i, kus kõlasid Sami Klemola improd modulaarsüntesaatoril ning suurte tiibadega ingel (Taje Paldrok) jahmerdas mehaaniliste kratt-kiikhobustega. Edasi liikununa kanti kitsastes oludes ette Jakob Juhkami «Back to Basics», kus muusikat loodi muu hulgas arvutihiirte sahistamise ja klaviatuuride klõpsutamisega. Seejärel tulid uutes soppides kuuldavale Doris Hallmägi, Matis Leima ja Paul Beaudoini eriilmelised teosed.
Kohati jäi ehk helivõimsust napiks, aga eks muuseumis ongi omad nõuded ka detsibellide suhtes. Ruuporiga Al Paldrok viis meid jälgima betoonil suusatamist, kusjuures liikudes A-sissepääsu poole sai vapper suuskur (Arvo Sailev) molli ei tea kust välja karanud poksijalt ning edasi rühkides lõiguti ta spordipüksid ribadeks. Õhk oli nihestatud mängulisusest tiine.
/nginx/o/2024/05/06/16053556t1h53ce.jpg)
Sfinksina seisis uksel vanatühja maskis Jürgen Rooste, kelle eestlaulmisel tuli edasi pääsemiseks laulda kaasa regilaulu, mille sõnum tõi meelde lauluread: «… ja sirguvad õlad ja tuju on korraga hää!» Seejärel toimus pikk laskumine läbi pimeda koridori otse Margo Kõlari filmiliku heliteose «Hunti jooksmas» esituspaika. Teose ajal ründasid publikut Girlpoweri zombie-hundid, nügides ja nuuskides inimesi vägagi lähedalt.
Jabura teadvuse seisund
Õhtu lõpuks kanti sillaalal ette Andrus Kallastu ning Repoo Ensemble’i «Keemiseni viidud ajupudru», mis ületas juba igasugused viisakad tajupiirid ning kestis proportsionaalselt liiga kaua, luues sürreaalselt jabura teadvuse seisundi. Publik pääses viimaks peauksest õue ning teele kaasa anti veel annus tuld ja tõrva, tümakat ning kärsahaisu. «Edela-Eesti anarhismi eripärad» – sellise nimega näitust tasus Tartu Kunstimajas veel lisaks vaadata, et pärnakate kultuuridessant täiemahuliseks kuulutada. Üldiselt võibki Tartu 2024 kaunite kunstide programmi kokku võtta nii heas kui halvas sõnapaariga «totaalne kultuuriimport». Olgu mainitud, et Tartu loovisikute rakursist vaadatuna on see paraku paradoksaalne, kuna kohalikke pole suures plaanis kaasatud.
Teine rännak-kontsert toimus Ansambel U: esituses Tartu Loodusmuuseumis 4. mai õhtul ning oli tunduvalt vaoshoitum ja viisakam, ilma lavastusliku elemendita, kuid samas põnevalt kõlav ning mänguline. Topiste ja skelettide vahele olid üles seatud muusikute «pesad». Helid paiskusid laest ja rõdu alt, vasakult ja paremalt ning silma jäi Tammo Sumera, kes osava helirežissöörina publiku hulgas liikudes surround-heli miksis. Viie helilooja (Liina Sumera, Justina Repečkaitė, Marianna Liik, Mārtiņš Viļums, Malle Maltis) teosed suhisesid, sumisesid, müdisesid ja sahisesid veenvalt – igaüks ärksas helilises omailmas.