Džässis ainult dünamiit

Ott Karulin
, teatriteadlane
Copy
Jan Ehrenberg kehtestab end laval just kompromissitu sisseelamisega oma rolli, mis nõuab vaatajalt avastamiseks keskendumist. 
Jan Ehrenberg kehtestab end laval just kompromissitu sisseelamisega oma rolli, mis nõuab vaatajalt avastamiseks keskendumist. Foto: Siim Vahur

Pimedus katab sind uduvaibana, summutades vähesed valgusviirud. Kuskil nagiseb midagi, aga nii helid kui ka valgus on kaugel, need on eemal sinu turvalisest ruumist. Sa oled kodus. Sina otsustad, kas minna või ikkagi jääda.

Hobuveski oma madala lae ja paksude seintega sobib nagu valatult kehastama kitsukest laevatrümmi, kus kehtib oma aeg ja reeglid. Tõepoolest, miks peaks tahtma keegi siit lahkuda, eriti kui sa oled sel laeval sündinud, nagu seda on Diana Leesalu käe all Tallinna Linnateatris lavale jõudnud «Novecento» nimitegelane. Selles ruumis (kunstnik Martin Mikson, valguskunstnik Emil Kallas) on küll mahajäetuse hõngu, mida muu hulgas rõhutavad tagaseina palistavad korpusest välja kistud klaveriraamid, kuid samal ajal ka mingit soojust, mis aitab mõista nimitegelase otsust mitte kunagi sellelt laevalt lahkuda.

Tagasi üles