NÄDALA RAAMAT ⟩ 451 kraadi tahumatut mehelikkust

1990ndate keskel oli toona leitnant Leo Kunnas kaitseväe lahingukooli õppejaoskonna ülem. Foto: Malev Toom

Leo Kunnase uus jutustus viib meid Põhjala igijääle, kus raevukat võitlust teineteise ja surmaga peavad berserkidest vere- ja lahinguvennad jarl Skallagrimr Blodörn ja minajutustaja Eistlandur.

Skallagrimr oskab ehitada viikingilaevu, lugeda ruunikive ning deklameerida skaldiluulet, kuid ta kopsud on lõigatud verikotkaks. Kopsud lipendavad puusade kohal ja selgroo ümber, aga surma ei ole olemas, sest mäeahelikud on neetud. Mehed ja mäed söövad puutolmu, saapataldu ja Eistlandur annab sõbrale süüa oma ülemuse rihma, samuti suudab ta jääst välja lõigata paakunud verest tahuka. See tekkis sinna pärast nende võitlust. Võitlejad söövad seda isukalt.

Suremise ootus väsitab

Sõbrad tunnistavad, et suremise ootus väsitab neid, aga samas on neil piinlik teineteist süüa. Verikotkas usub, et Eistlandur on Põhjalasse saadetud tema ära söömiseks, ta tahaks mõnel lõkkeõhtul sõbrale ütelda, et piinlik küll, aga ta peab tolle ära sööma. Lõkkeõhtut ei saa korraldada, sest tikud on ära söödud ja äraneetud külm möllab neil sees ja neist väljaspool. Nii jääb kõik ära söömata, sest juba võitlevad algolevused ei suuda üksteist süüa. Tähendab, kahvlid on küll laual, aga menüüd pole veel seinal.