NÄDALA PLAAT Uus Röövel Ööbik – justkui mälestus striptiisitar neiu Eevast kunstpalmi taga

Janar Ala
, toimetaja
Uuendatud 11. mai 2024, 11:59
Copy
Röövel Ööbik (vasakult): Sten Sheripov, Tõnu Pedaru ja Raul Saaremets kontserdil.
Röövel Ööbik (vasakult): Sten Sheripov, Tõnu Pedaru ja Raul Saaremets kontserdil. Foto: Anton Jegorov

Röövel Ööbik on 15-aastase vaheaja järel plaadi teinud. On selles mõttes (pika pausi järel plaadi välja andmine) saanud maha tulemusega, mis on selle ala meistritele nagu D’Angelo või Guns N’ Roses jäänud kättesaamatuks. Ehkki neilgi on veel eluvaim sees, nii et mine tea.

«Transcentil» levib spaameeleolu. Nägin kord Ööbiku lauljat Tõnu Pedarut suvisel festivalil. Meie vahel toimus umbes selline vestlus. Ma (puu varjus): eriti suvi ei meeldi. Tõnu Pedaru (päikese käes): väga meeldib suvi, olgu ikka palav, ärgu ta lõppegu.

Kuna kirjutan seda arvustust pärast basseinis käiku, kumab nüüd basseini sinise ja ühtlasi kloorise vee sillerdus kuidagi Röövel Ööbiku uuest muusikast ka läbi. Moodne peegeldus, millele on settinud nostalgiaauru.

Kõige vähem meeldib mulle avalugu, see nimilugu. Kõige konkreetsemate piirjoontega. Ilmselt sobiks raadiosse, kuhugi päevasemale ajale. Mõtlen, et kuidas see plaat üldse tänasesse päeva sobib või sellega suhestub, aga see mõte katkeb.

Sealt edasi läheb Röövel Ööbiku maailm rohkem ujuma – nii tumedamalt (ka spaas võib olla varje) kui ka heledamalt. «Shootout» nihkes italo-disco, «Terraforma» sfääriline synth-funk. Hetke ühelt teiselt lemmikult Andrei Belõilt laenates: nagu metallist keeduvesi voolaks soontes.

Märksõnad

Tagasi üles