Reet Linnaga tema elulooraamatut «Paljugi võiks öelda veel» kahasse kirjutama hakates olime kumbki paarkümmend aastat nooremad. Tema elu peatükke vahendades jäid toona refräänina kõrvu fraasid «Ma pole kunagi olnud nii populaarne kui praegu!» või «Mind pole kunagi nii palju igale poole kutsutud nüüd!». Seekordsel kohtumisel sain head kinnitust, et aastad ei kuluta tema usku. Oskust elada lapse õhina ja vaimustusega alati olevikus – elukestvat comeback’i.
«Praegu on mul eriti kiire aeg!» vuristasid sa, kui püüdsin sind aprillis intervjuuks tabada. Mis tehtud said?
Viimati keika Viiratsis, nii toredat esinemist pole mul ammu olnud! Ikka vanematele inimestele, aga seekord lõppes sellega, et need inimesed tõusid püsti – lihtsalt minu auks. Mu kitarrist Are Jaama ütles ka, et seda pole ammu nähtud. Võttis klombi kurku.
Mu vanemal pojal Kentil oli järgmisel päeval sünnipäev. Helistasin, soovisin õnne. Tema vastas: «Kuule, sul oli Viiratsis väga hea esinemine!» Imestasin, kust ta teab. Ühe tema tuttava ema oli olnud saalis ja kiitnud, et nii toredat kontserti pole neil enne olnud. Vaat selline tore tagasiside annab tohutu energialaksu. Sellistel hetkedel taipad: no on kiire, aga väga hea!