Võib julgesti öelda, et eeldused on head ka pikema sarja kirjutamiseks. Isikupärane peategelane on olemas, värvikad kõrvaltegelased samuti. Ning imetabane minevikunihkes Viljandi linn ja lähiümbrus, taustal kumamas Eesti, mis teise ilmasõja järel okupatsiooni alla ei langenud, vaid edenes rahulikult koos vaba maailma hüvede ja hädadega. Ajastu, mida sellisel kujul kunagi ei sündinud.
Kiiler näitab vihjete ja varjundite kaudu, et võinuks sündida küll. Ma usun neid lugusid. Siin ei ole kramplikku alternatiivajaloo ehitamist ega uue vanamaailma loomist maailmaulme enda pärast. Kuigi loomise lusti on küllaga ning tunda on, et kirjanikule meeldib oma sule all kerkivas keskkonnas toimetada. Autori armastus teoses tegutsevate tüüpide suhtes on raamatutes alati tajutav ning muudab raamatud üldjuhul paremaks. Lugejasõbralikumaks kindlasti.