KUNST JA POPP ⟩ Nagu taevas, nõnda ka maa peal ehk Lugu Marilyn Monroest ja Jaan Kundlast

Seriaalsuses võib leida rahu: Andy Warholi «Marilyn» (1962/1980) PoCos.  Foto: Mihkel Maripuu

Cool on omadus, mida popp väärtustab. Esimesena tulevad mul cool’iga seoses meelde Raymond Chandleri või Dashiell Hammetti detektiivid. Need, kes palju ei rääkinud ja lasid päikesevalgusel ainult ribikardina vahelt sisse vaadata.

Järgmisena meenub Andy Warhol. Kõik, mis Warholiga seostub, on väga cool. Vaata ainult pinda, selle taga pole midagi, pakkus ta. Ilmselt ei tahtnud ta, et tema portreed psühhologiseeritakse, kuigi seda on ikka tehtud. Inimene ilmselt ei saa teisiti, peab vaatama sisse. Psühholoogia pole cool, see on segi nagu ülestegemata voodi. Õnn on, kui su sees midagi pole.

Warhol samuti eriti ei rääkinud – ta tegi. Millest sa ikka räägid, kui sees pole midagi? Talle meeldis, kui inimesed olid ümber ja rääkisid lolli juttu, aga tema, vähemalt 1960ndatel, armastas jääda pigem aparaatide (fotokaamera, filmikaamera) taha ja suhelda läbi nende.