REPORTAAŽ ⟩ Kuidas 10 miljonit häält annab kokku ühe keele

Barcelona tänavad täituvad raamatu ja roosi päeval tuhandete raamatu- ja tuhandete roosimüüjatega, nii et tänavad pole täis pelgalt tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid raamatuid, vaid ka kümneid tuhandeid roose ja sadu kirjanikke, kes kõik on valmis oma raamatuid müüma ja allkirjastama. Foto: Lorena Sopêna//Europa Press via ZUMA Press/Scanpix

Maailmas pole ilmselt paremat viisi reisimiseks kui kirjandus. Eriti ilukirjandus. On vähe paremaid viise, kuidas saada esmane kogemus kultuurist, kui lugemise kaudu.

Tähelepanuväärselt on Barcelona linn, mis on nii kunstist kui ka kirjandusest küllastunud. Ilmselgelt ei ole paar päeva ühes kultuuriruumis, mis tõenäoliselt jääks ka pikemal viibimisel oma rikkalikkuses ja sügavuses hoomamatuks, piisav, et keelest täielikult aimu saada. Ent see on täpselt piisav, et mõneti pinnapealselt mõista, mis on ühe keele ja kultuuriruumi tähelepanuväärsemad eripärad.

Ma ise olen sedalaadi inimene, kes tohutult naudib keeli, mida ma ei mõista. Mulle meeldib kuulata, kuidas inimesed räägivad mulle mõistmatuid keeli, kuulata nõtkust ja filigraansust, mida ühe keele kõnelemine paratamatult nõuab, aga meeldib mulle ka peale vaadates nuputada, mida üks või teine sõna tähendada võiks, kuidas inimesed seda hääldavad, milline on selle kõla, selle alternatiivsed tähendused ja nüansid, mis jäävad tabamatuks igaühele, kelle jaoks keel on võõras.