ARVUSTUS ⟩ Absurdihuumorisse uputatud väikekodanlikkuse käitumisõpik

Täiuslik inglaslikkus: «Kiilaspäine lauljanna» Linnateatris. Esiplaanil proua Martin (Evelin Võigemast). Foto: Siim Vahur

Linnateatri Eugène Ionesco «Kiilaspäine lauljanna» (lavastaja Markus H. Ilves) heidab ohtralt nalja ka tänapäeval hästijuurdunud väikekodanlikkuse üle, mõjudes seeläbi üllatuslikult ajastuteüleselt kaasaegse ja värskena, hoolimata teadmisest, et kõnealune lavatekst on kirjutatud juba peaaegu kolmveerand sajandit tagasi, 1950. aastal.

Linnateatri Hobuveski kameeleonina muutuv lavaruum tundub esmapilgul inglaslikumast inglaslikum, kuid tähelepanelikumal silmitsemisel on end maksma pannud ka siinmail laialt levinud skandinaavialik hall-valge interjöör (kunstnik Joel Väli). Justkui öeldes kogunevale publikule, et ees on ootamas midagi kodust ja tuttavlikku, luues niimoodi võltsturvatunde.