ARVUSTUS Ülle Kaljuste hullutab libarebasena pulblikut Kellerteatris

Helen Pärk
, kriitik
Uuendatud 30. mai 2024, 13:54
Copy
Vampnaine Kameelia (Ülle Kaljuste): «Inimesed mulle meeldivad. Nende nahk on pehme ja soe, selline siidine.»
Vampnaine Kameelia (Ülle Kaljuste): «Inimesed mulle meeldivad. Nende nahk on pehme ja soe, selline siidine.» Foto: Siim Vahur

Kellerteatri lavasoe metsik müsteerium «Libarebased» erineb suuresti teatri harjumuspärasest põnevike-trillerite reast ning pakub lisaks teatrisõpradele vaimuvirgutust ja teatrilumma ka mütoloogia- ja ulmehuvilistele.

Lavastaja ja idee autor Kristina Paškevičius on lavale toonud kolme, läbi aja ja ruumi omavahel seotud naise loo, mis on saanud tõuke Jaapani folkloorist. Valge rebasena sündiv Jasmiin (Liis Haab) moondub kauniks naiseks, kes ihkab armastust: «Armastus, see salapärane ja ebamaine tunne, mis haarab sind tervenisti.» Lapsena röövitud ja rebasnaisele kasvatada viidud sõdalasnaine Iiris (Tuuli Maarja Möller, Rakvere teater) on maailmade vahele lõksu jäänud: «Ma elan varjude maailmas, see on nüüd minu kodu.» Suure halli kivi sees elav vampnaine Kameelia (Ülle Kaljuste, Eesti Draamateater) on oma libarebasetegusid teinud juba kolm aastatuhandet: «Inimesed mulle meeldivad. Nende nahk on pehme ja soe, selline siidine. Poed sinna sisse ja juba oledki keegi teine.»

Tagasi üles