Sinustki võib õue minnes saada tänavafotograafi näitusepilt... Ja see on täiesti lubatud!

Eestlased elavad kiiret elu. Airi Leoni mustvalge tabamus ühistranspordile tõttavatest inimestest. Foto: Airi Leon

Eelmisel aastal raamatupoes istudes ja sülearvutiga töötades märkasin järsku, et mõne meetri kaugusel kükitab noormees ja pildistab mind vargsi kaameraga, nagu ta oleks spionaažitrikke õppinud paparatso. Kui tema käest uurima hakkasin, mispärast ta mind pildistab, sain teada, et olen silma jäänud tänavafotograafile. Lootus – või hoopiski risk? – saada tänavafotograafi subjektiks kasvab jõudsalt, olgugi et tänavafotograafiat ümbritsevad eetilised küsimused.

Kui tema käest uurima hakkasin, mispärast ta mind pildistab, sain teada, et olen silma jäänud tänavafotograafile. Lootus – või hoopiski risk? – saada tänavafotograafi subjektiks kasvab jõudsalt, olgugi et tänavafotograafiat ümbritsevad eetilised küsimused.

Eestis on nimelt sündinud uus põlvkond õues pildimaterjali jahtivaid tänavafotograafe, kes korraldavad temaatilisi fotomänge ja käivad sageli suurema seltskonnaga linnaosades pildistamas. Töökamad Eesti tänavafotograafid olid hiljuti esindatud kahepäevasel hüpiknäitusel ArtDepoos, mis peegeldas Eesti tänavafotograafia mitmekülgsust: kui mõni tänavafotograaf püüab dramaatiliselt tabada valguse ja varjude mängu keset Tallinna moodsat arhitektuuri, siis leidub ka fotograafe, kes oskavad tänaval liikuvat võõrast inimest nii lähedalt pildistada, et seda isegi ei märgata. Ometi võib salaja võõrast inimesest tehtud foto jõuda näitusele või kunstiteosena müüki minna. Kas see on Eestis üldse lubatud?