AK ⟩ A. H. Tammsaare suguvõsa lugu sai Eestimaal otsa

Tallinna Kirjanduskeskuse juhataja Maarja Vaino. Foto: Sander Ilvest

Anton Hansen Tammsaare kohta ei sobi öelda «kultuskirjanik», sest seda sõna kasutatakse tänapäeval igaühe kohta, kelle tööd ja loomingut tahetakse esile tõsta. Nõukogude ajal püüti temast kujundada esikirjanikku, keda tuleks alati kummardada, nagu venelased on Aleksandr Puškinist teinud püha puusliku, kõigist teistest üle oleva, peaaegu ebamaise nähtuse.

Meie Tammsaare juures pole selliste epiteetidega midagi peale hakata, sest oma tagasihoidliku olemisega ja eestlaste hinge väga lähedalt tabanud kirjanikuna ongi ta lihtsalt üks meie hulgast. Just sellepärast on ta kirjanikuna suur ja tema looming surematu.

Kuid inimesed on surelikud ning seekord andis põhjust rahvakirjaniku juurde pöörduda tema viimase järeltulija, tütretütar Riia surm kaks nädalat tagasi. Inglise kolledžis inglise keele õpetajana töötanud Riia Hansen oli väga innukas matkaja, kes kasutas iga võimalust, et käia põhjamaade looduses ning viimastel aastatel ka troopilistes vihmametsades. Nii kolleegi kui ka matkakaaslasena mäletatakse teda kui tarka, lahtiste kätega, alati abivalmis inimest, kes ei soovinud, et tema isikule liigselt tähelepanu pööratakse. Nagu tema vanaisagi, kes aga oma kaalukuse tõttu Eesti kultuurielus ja ühiskonnas ei pääsenud avalikust tähelepanust ega tunnustustest, millest ehk kõige suuremat piinlikkust valmistas talle ausamba püstitamine Albu vallamaja juurde 1936. aastal. See oli aga rahva väga suure ja siira austuse väljendus, mis saab osaks väga vähestele.

Tallinna ­Kirjanduskeskuse juhataja, ­kirjandusteadlasena Tammsaare loomingu uurija Maarja Vaino sõnul tegi kirjaniku kuulsaks «Tõe ja õiguse» esimene osa, millesarnast teost eesti kirjanduses lihtsalt ei olnud enne olemas