/nginx/o/2020/10/23/13431607t1haf44.jpg)
Renoveerimismaratoni valguses tuleb Eestil energiatõhusaks muuta 14 000 kortermaja. Arhitektid toonitavad, et renoveerimislaines ei tohi lisaks soojustusele ära unustada ka hoonete uut ruumilist potentsiaali.
Näiteks hruštšovkad, mis on kõige vähem kvaliteetsem hoonetüüp – tavaliselt pole seal nt lifti ega rõdu. Lisaks ligipääsetavuse probleemidele ei ole ka ruum ise kuigi andev, nii et seetõttu me otsime ka viise, kuidas tuua rohkem valgust ruumi – rõdu lisamisega saame luua kvaliteetsema elukeskkonna.
Mida ruumiline renoveerimine endast kujutab ja miks see oluline on, selgitab Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan Sille Pihlak. Videoülekannet selleteemalisest diskusioonist aga vaadake kolmapäeval siit.
Me räägime mahulisest renoveerimisest kahtepidi – nii ruumi renoveerimisest kui ka ruumilisest renoveerimisest. Esimene neist on see, kuidas me tegeleme hoonetevahelise ruumiga ehk paneelmajade põldudega, mis sai 60 aastat tagasi loodud, aga kuhu jäid kõik avaliku ja kvaliteetse elukeskkonna osad ehitamata. Ehk siis mis on need komponendid, et sellest saaks hea avalik ruum, hea hoonetevaheline ruum ja ka väärtuslik elukeskkond.
/nginx/o/2024/06/03/16119878t1h36df.jpg)
Ruumiline renoveerimine on teine pool, mille puhul me võiksime mõelda n-ö lisatavatest mahtudest, mis ei ole vaid soojustuskihi lisamine, vaid tegelikult ka ruumi pikendav, parendav liigutus. Selleks oleme välja töötanud võimaluste kataloogi, kus on välja toodud nt prantsuse rõdu, mahuline rõdu (ehk n-ö tavarõdu) või siis lausa kinni ehitatud ruum. Seega me otsime võimalusi, et korterile tekiks lisaruutmeetreid ja et me saaksime juurde ka välisruumi.
Eelkõige vaatame praegu Hruštšovka tüpoloogiat, sest see on kõige vähem kvaliteetsem hoonetüüp – tavaliselt pole seal nt lifti ega rõdu. Lisaks ligipääsetavuse probleemidele ei ole ka ruum ise kuigi andev, nii et seetõttu me otsime ka viise, kuidas tuua rohkem valgust ruumi – rõdu lisamisega saame luua kvaliteetsema elukeskkonna. Samuti vaatleme, kuidas parandada ligipääsetavust – tuua sisse lift ja luua majale uus süda ehk vahetada välja trepid, kus koridorides liigume.
Lõpuks jõuti arusaamani, et me saame sissepääsuala mahtudega tegeledes ka hoonetevahelise ruumiga tegeleda. Ehk siis tahame renoveerimislaines osaleda mõlemas skaalas – nii naabruskonna kui ka hoone omas, et elanike elukeskkonda parandada.
Eesmärk on tegeleda jah kõikide nende puudujääkidega, mis 60 aastat tagasi jäid ehitamata ehk siis kõige suurem skaala, kus me sekkume, on avalikud funktsioonid – olgu need siis kogukonnahooned, poed, kohvikud, putkad vms. Sealt edasi väikevormid hoonete vahel – rattaparklad, prügimajad jne. Veel väiksemaks minnes vaatame seda, kuidas parandada ligipääsetavust – uued sissepääsud, lifti loomine, ligipääs katusele, uued südamikud jne.
/nginx/o/2024/06/03/16119882t1h3cc9.png)
Praeguseks on kaardistatud, et meil on järgmise paarikümne aasta jooksul vaja Eestis renoveerida 14 000 kortermaja. On vähe asukohti, linnu või asulaid, mis on paneelmajadest puutumata jäänud. Meie eelkõige proovime luua arhitekti tööriista, mis kaasaks erinevaid arhitekte renoveerimislainesse veelgi rohkem. Mingis mõttes ütleks mina arhitektina ka, et ma tegelikult ei taha lihtsalt enam oma büroos istuda ja arhitektuurivõistlustel osaledes nn tasuta tööd teha – iga kord on 20 projekti mängus ja üks võidab. Samal ajal on meili tegelikult renoveerimise jaoks suurel määral Euroopa rahasid järgmiseks kolmeks aastaks. See on see koht, kus me kõik peaksime praegu olema ja kõik arhitektid kaasama. Seepärast me proovimegi oma uurimisrühmaga luua kataloogi modulaarseks tehasrenoveerimiseks, mis aitaks nii meie puitmajatööstust, kes tehastoodetud paneelidega tegeleb, aga teistpidi aitaks ka kogu elukeskkonda arhitektide kaasamise abil parandada. Mingis mõttes me vaatame nii tööstuse aktiveerimisvõimalust kui ka arhitektide kaasamisvõimalusi renoveerimislainesse.
Arhitekt on alati kaasatud olnud – keegi peab ikka allkirjastama selle projekti –, aga nüüd on küsimus, kuidas arhitekte veelgi suuremal määral kaasata. Selle asemel, et neist saaks lihtsalt fassaaditooni valija, võiksid arhitektid olla selle ruumi mõtestajad ning selliseks kaasamiseks on võimalik korraldada näiteks arhitektuurivõistluseid, mis arvatavasti on ka peagi tulemas.
See on aga majanduslikult väga tundlik teema – ühelgi korteriühistul ei ole raha, et arhitekti palgata ja iga sendi pealt on vaja kokku hoida. Seepärast on oluline, et isegi kui me teeme arhitektuurivõistluse, on vaja, et sealt tekiksid tüüplahendused – meil on tüüpprojektid ehk mustrid, ja nende jaoks on vaja tüüplahendusi. Ehk siis arhitektuurivõistlus ei oleks siin kontekstis niivõrd seotud sellega, kes teeb ühekordse ilusama lahenduse, nagu tavaliselt arhitektuurivõistlustel on, vaid kes lahendab kõige paremini ära mingisuguse mahulise renoveerimise lahenduse.
Meil on ka vaja üht pilooti, üht head näidet, kus on tugev arhitekti töö ja tugev ühistu ning nende koostöö tulemusena on tekkinud hea näide mahulisest renoveerimisest. Kui me suudame selle ära teha, siis me oleme äkki valmis ka nõudma arhitekti suuremat kohalolu. Ehk siis ma arvan, et nii piloot kui ka kataloog on mõlemad variandid, kuidas arhitekte rohkem kaasata.
/nginx/o/2024/06/03/16119967t1he240.jpg)
Eks renoveerimise eesmärk ongi vaadata, kuidas väga homogeensest ruumist ja fassaadidest saada natukene heterogeensem ruum. Ehk kuidas me saaksime selle n-ö rätsepülikonna igale majale peale ilma, et see ei oleks liiatigi masstootmisest tulnud mantlike. Ma arvan, et see on võimalik tänu konkreetse maja elanikele. Me usume, et kui me laseme igal korteriomanikul konfigureerida, kas ta tahab rõdu, kinnitatud rõdu või ei taha üldse rõdu, siis tulebki juba tulemus erinev. Igal korteril on oma omanik, meil ei ole üht suurt maja, kus me arhitektina ütleme, et see saab olema selline, vaid iga indiviid on seal sama vali ja sama oluline ehk siis mul on 150 klienti ühe kliendi asemel. Nende klientide soovid aitavadki homogeensust vähendada.
Teine teema on see, et me ei ütle, et üks arhitektuuribüroo hakkab seda kõike tegema ehk väldime olukorda, kus tekib üks arhitektuurne käekiri. Seepärast ongi vaja luua kataloog kohandatavast konstruktsioonisüsteemist, et me saaksime teha arhitektuurivõistlusi, kus me anname süsteemi ette, aga kus iga arhitekt saab pakkuda oma lahendusi meie algse süsteemi peale ning siis me saame konfigureerida erinevate arhitektide lahendusi. Võib-olla tahamegi, et piirkonnad on erinevad, nt Raul Vaiksoo fassaadid Rakveres, KUU arhitektid nt Tallinna kesklinnas või Koplis. Kataloogi eesmärk ei ole võtta ära arhitektitööd, vaid vastupidi – eesmärk on soodustada nende kaasamist.
/nginx/o/2024/06/03/16119968t1h3411.png)
Euroopast on paar näidet, kus on tehtud piirkonnapõhist renoveerimist ja Eestis tegelevad sellega ka mitu teadusprojekti. Aga Eestis on probleem enamasti ikkagi selles, et mahulist osa pole juurde tulnud, vaid kõik on päädinud fassaaditooni valimisega. Koostöös Arhitektide Liiduga soovime töötada välja renoveerimiskataloogi ja kuulutada välja esimene arhitektuurivõistlus, mis seda kataloogi kasutaks.
Ma arvan, et see oli ka üks põhjus, miks me aktiveerusime. Esimesed näited tehaselisest renoveerimisest olid tulnud ja see oli väga põnev, sest sealt sai väga palju teadmisi, mida koondada – kuidas eeltoota, kuidas rõdutorne lisada jne. Praegu on tehtud palju näiteid, mis tegelevad inseneritehniliste probleemidega. Nüüd on meil selle pealt väga hea edasi minna, aga me ei tohi enam sama korrata. Kui me päriselt hakkame renoveerimist vaatama arhitektuurivõistluse skaalas ja mahulise renoveerimise võimalusena, siis me näeme potentsiaali, et see päriselt saaks ka arhitektuurseks ruumikvaliteeti parandavaks tööriistaks. Senised sammud on olnud vajalikud, aga nüüd peaksime jõudma järgmisele tasemele.