INTERVJUU ⟩ Shiro Takatani: kunst aitab esile tuua seda, mida teadus meile näidata ei saa

Visuaaltehnoloogilise teatri legend: Jaapani meediakunstnik Shiro Takatani Tartus. Täna toimub Tartus tema lavastuse «Tangent» Euroopa esietendus. Foto: Merle Värv

Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 raames jõuab Vanemuise teatrisse legendaarse jaapani meediakunstniku Shiro Takatani uus lavastus «Tangent».

Vestlesime etenduste eel Takataniga teose tagamaadest ning kunsti, ühiskonna, teaduse ja tehnoloogia omavahelistest suhetest. Vestlus toimus eesti ja jaapani keeles ning seda tõlkis Eri Miyano.

Dumb Type käis Eestis ja Tartus viimati 2002. aastal lavastusega «Voyage». Lavastust tutvustavas tekstis seisis, et enamik inimesi seisab pidevalt silmitsi kriisitundega, mille kirjeldamisel sageli hätta jäädakse ning te küsite kollektiiviga endalt pidevalt, kas sellises maailmas on üldse mõtet lavastamise ja etenduskunstiga jätkata. Mulle tundub, et olukord maailmas ei ole palju muutunud, kuid kas olete vahepeal leidnud vastuse sellele küsimusele?

«Voyage’i» esietendus oli aprillis 2002, umbes pool aastat pärast terrorirünnakut New Yorgis 11. septembril 2001. aastal. Jaapanis toimus 2011. aastal Fukushimas hiigelsuur maavärin ja tuumakatastroof, 2020. aasta märkis koroonaajastu algust, 2022. aastal algas Venemaa täiemahuline invasioon Ukrainas ja 2023. aastal ägenesid Iisraeli rünnakud Gazale.

Viimase kahe kümnendi jooksul on olukord aina tõsisemaks muutunud. On võimalik, et oleme juba punktis, kust ei ole enam tagasiteed, kuid see ei tohiks tähendada, et peaksime anduma jõuetusetundele. Me peame nendest konfliktidest, sõdadest ja katastroofidest õppima ja püüdlema maailmarahu poole. Ma ei ole veel leidnud selget vastust küsimusele, miks peaks kunsti tegemisega jätkama, kuid arvan, et selle küsimuse pidev esitamine nii endale, publikule kui ka ühiskonnale on osa vastuse leidmisest.

Lavastus «Tangent» on teie esimene soolo-etenduskunstitöö alates 2015. aastast. Millest on teos tõukunud?

Mind huvitas see, kuidas koidu ja hämariku ajal päike liigub ja valgus muutub, kuidas päikesevalgus puudutab maakera. Sel hetkel on võimalik tajuda, kuidas me oleme tillukesed inimesed Maa sfääris. Tahtsin katsetada ja eksperimenteerida, kas oleks võimalik seda hetke laval taasluua. See, et valgus- või heliallikas liigub, on igapäevaelus tavaline, kuid tahtsin näha, kuidas see laval mõjub. Nendest eksperimentidest ja katsetest hakkaski lavateose loomine.

Kui hakkasin sellele lavastusele mõtlema, siis tahtsin, et Ryuichi Sakamoto teeks lavastusele muusika. Ta oli nõus, kuid paraku tema tervislik seisund halvenes enne, kui ma jõudsin talle oma ideede kokkuvõtte saata. Seetõttu ei loonud ta selle projekti jaoks originaalmuusikat. Enne siit ilmast lahkumist valmis tema viimane album pealkirjaga «12». Ta saatis selle albumi failid mulle oma surmale eelnenud sügisel. Olin sel ajal Euroopas ja neid palu kuulates tekkis mul mõte, et äkki saaks sellest albumist mõnda pala selle lavastuse jaoks kasutada.