Viimase kümne aasta jooksul on Eesti folkmuusika skeenet rikastanud suur hulk eriilmelisi kollektiive, kes rahvapärandit modernsete vahenditega suurema publiku ette toonud. Ühed kasutavad loomingus arhiivisalvestisi, teised kandleid-karmoškasid-torupille ning kolmandad ehk kõike korraga. Ning vahepeal juhtub ka, et keegi neist räpib, kuid see on pigem episoodiline katsetus kui omaksvõetud stiil.
Enim võib neid katsetusi kohata just Puuluubi loomingus Marko Veissoni esituses. Ühisloomingus 5MIINUSEGA kerkib Veissoni suurepärane rütmitunnetus veel eriti hästi esile, moodustades räpparitele võrdväärse, kohati ehk isegi kõvema lavapartneri.
Eurovisiooni-laulikud kandsid oma värske albumi ette Noblessneri valukojas, mille lava oli kaunistatud heinapakkide, vokirataste ja muu tänapäevases mõistes arhailise atribuutikaga. Viimati Malmös esinenud muusikuid oli kuulama tulnud lai ampluaa austajaid, alustades lasteaias käivatest, vanematele peavalu valmistanud narkootikumide-laulu fännidest mudilastest, ning lõpetades eakamate muusikasõpradega ning kõigi sinna vahele jäävatega.