KULTUURIS KUUM ⟩ Tippdramaturg Ivan Võrõpajev: Dostojevski oleks praegu Z-patrioot

«Euroopa Liidu riigid tahavad olla arenenud, humaansed, demokraatlikud. Viimane, ainus probleem, mis on selles regioonis alles jäänud, on Venemaa – ainuke, kes ei lase rahus elada,» ütleb Ivan Võ­rõpajev. Pilt on tehtud Tallinna Vene Teatris, mida Võrõpajev mais külastas. Foto: Konstantin Sednev

Kõik, kes Venemaal midagi head teevad, saadetakse riigist välja, halvemal juhul vangistatakse, tapetakse, hävitatakse, ütleb sünnimaalt lahkuma sunnitud vene-poola näitekirjanik, lavastaja ja filmimees Ivan Võrõpajev.

Võrõpajevi kohta on öeldud, et tegu on ühe Irkutskist pärit tänavapätiga, kes juhuslikult sattus teatrisse ja kellest on nüüdseks saanud üks enim lavastatud vene näitekirjanikke. Mais külastas ta Tallinna.

Tuleksin oma lemmikteema juurde, milleks on «müstiline Venemaa». Ilmselt eestlastel on mingi side selle stiihiaga, sest olime 300 aastat selle impeeriumi osa. Mis te arvate, kas mingis dimensioonis on tegu ühe ruumiga?

Tegu pole üheski mõttes ühe maaga – kultuurid on täiesti erinevad. Teiseks ei usu ma sellisesse asja nagu «vene hing» või mingi eriline vene müstika. Olen inimene, kes armastab teadust – olen evolutsionist. Teadus ei tunne sellist asja nagu «vene hing». Ma ei tea, mis asi see selline on. On kindlad mentaalsed koodid – teatud elanikkond teatud maailmajaos, kellele mõjub looduskeskkond, ühiskonnakorraldus jne, ning neil tekib kaitsekood: impeerium pluss feodaalne kord. Venemaal on sajandeid domineerinud üks väga lihtne mehhanism: hirm ja võltskiitus. Oleme mingi tühise, imperialistliku asja üle uhked, aga teisest küljest: «Me hirmutame sind surnuks, kui midagi tegema hakkad!» Ja alati valitseb väike grupp inimesi – tsaar ja veel keegi – suure inimmassi üle, kes on harimatud ja vähearenenud.

Midagi pole muutunud ja kümme aastat – 1991 kuni 2000 – pole ajaloo seisukohalt midagi, mentaalne kood selle ajaga muidugi ei muutu. Sellised riigid nagu Baltimaad, Eesti, on autentsed ja iseseisvad rahvad ühes oma rahvusliku, unikaalse kultuuriga, keda on rõhutud imperiaalse okupatsiooniga – midagi ühist siin pole. Ühine on see, et oleme inimesed, jah. Ühine on see, et võime armastada. Ühine on see, et võime vihata. Ühine on, et võime olla nii head kui kurjad. Aga meil on rahvuskultuurid ja leian, et just rahvuskultuuri mahasurumine näiteks Ukrainas, Leedus, Baltimaades tekitab rahvas absoluutselt orgaanilist tungi selle surve alt vabanemiseks.

Eile jalutasin Tallinnas – näen avatud inimesi, kes on dialoogile avatud. Ma ei näe ühtegi russofoobset eestlast, näen nende normaalset reaktsiooni okupatsioonile ja selle taunimist. Ma ei kujuta ette agressiivseid eestlasi või poolakaid, kes tahaksid Venemaad rünnata – see on absurd. Ajaloost teame, et vaid Venemaa on rünnanud. Rahvad arenevad, praegu tahavad Euroopa Liidu riigid olla arenenud, humaansed, demokraatlikud. Viimane, ainus probleem, mis on selles regioonis alles jäänud, on Venemaa – ainuke, kes ei lase rahus elada.

Me räägime praegu, sõja ajal, hirmsa agressiooni ajal siin, Tallinna Vene Teatris vene keeles – keegi siin midagi ei keela. Täiesti tänamatu ja koletislik on putinliku Venemaa suhtumine, mis on selle bandiitliku organisatsiooni loodud, mis hävitab spetsiaalselt kõike. Kui palju olid poolakad valmis vene kultuuri tarbima – vaatamata okupatsioonile ja survele. Mäletan Putini esinemist 2009. aastal Auschwitzis, kus ta asetas ka pärja. Või Putin, kes asetas pärja Katõnis ja palus vabandust Molotovi-Ribbentropi pakti ja massimõrva pärast – seesama inimene, kes alles kutsus ellu uue ajalooõpiku, ta on nüüd veel ju ka ajaloolane. Poolakad olid sel hetkel täiesti avatud, valmis suhtlema. Ja kõik, mis praegu aset leiab, leiab aset selle kuritegeliku organisatsiooni süül. See on nii ja asju tuleb nimetada nende õigete nimedega.