NÄDALA RAAMAT ⟩ Astraalsed nädalad revolutsiooni-Peterburis

Vaade Iisaku katedraalile ja «Vaskratsanikule», u 1900. Foto: akg-images/Scanpix

Hea, kui ilmub tõlkimatuks peetavaid raamatuid, siis on tunne, nagu oleksime astunud jälle kuhugi sammukese lähemale. Kuhu – seda ma ei oskagi öelda. Jäägu see õhku rippuma. Võib-olla kultuurrahvaste perre kuulumisele? Peab ütlema ka, et see on üks paremaid romaane, mida olen lugenud, isegi natuke labane on teha sellist otsekohest avaldust.

Andrei Belõi (1880–1934) «Peterburi» saadab muidugi raskekaaluline taak, mis võib olla ju nii võlu kui valu. Sellest kirjutaminegi on probleemne, jätab tunde, et ega väga midagi teose kohta ju öeldud ei saanudki. Vladimir Nabokov, kelle kirjandusmaitse oli legendaarselt peen, pidas seda üheks neljast parimast modernistlikust romaanist. Boriss Pasternak leidis, et ilma selleta polnuks James Joyce’i «Ulyssest». «Ulysses» muide on Hieronymuse sarjas ka kohe-kohe ilmumas.

Nagu «Ulysses» teeb katse valgustada nii sügavalt kui võimalik üht päeva kolme Dublini elaniku elus, võtab vaid mõne 1905. aasta revolutsiooniaegse päeva jooksul toimuda ka «Peterburi». Aeg, mil maailm on, nagu öeldakse, liigestest lahti ja juhtuda võib kõike. Juhtub ka, Belõi romaaniski. Kuigi seal ilmselt teistmoodi kui mujal.