Sügisel ütles talle üks naine: «Tead, Ene, tuleval aastal saad sa 77-aastaseks. Kui sa nüüd ei tee midagi, mis sulle endale ka midagi annab, siis sa ei tee seda enam mitte kunagi elus!» See ehmatas üles. «Appi, aga tõesti, kui vana ma juba olen!,» tunnistab intervjuus meie pariisitar, näitleja Ene Rämmeld.
Ene sõnul mõjutas juhtunu teda sügavalt. «Lõin kartma, et äkki ongi kogu mu elu olnud ja möödubki nagu mingi ettevalmistus millekski,» arutleb Ene. «Kuigi noorena mul metsikult vedas, sattudes kohe kahe tugeva režissööri näitlejaks.»
Filmidega «Libahunt» ja «Lindpriid» mängis verinoor näitleja end 1960/70ndate vahetusel hoobilt tippu. Ainult kahe kandva filmirolliga söövitas ta end kestvalt eesti kultuurimällu.
Aastal 1981 võitles libahunt end Eesti NSVst välja. Lindpriiks Pariisi vabasse õhku. Pärast paari ülesastumist 1990ndail draamanäitlejana Eesti laval on ta tagasi comeback’iks, et astuda lavale Endla teatris prantsuse klassiku Jean Cocteau draamapärlis «Inimese hääl».
Talle ainuomaselt kuratlikult kuriseval hääletämbril itsitab Ene, et oli algul sõrgadega selle rolli vastu: «Ma pole üldse mahajäetav halav naisetüüp!»
Kui erinev on su koju naasmise tunne lennukil Tallinnas ja Pariisis maandudes? Kuis on see 43 aasta jooksul muutunud?
Tallinn jääb üha võõramaks. See ehmatab, isegi vanalinnas. Õnneks leidsin sealt, siia-sinna sisse tere ütlema põigates, mõne eestlase, keda tunnen või kes mind veel mäletab. Ühtäkki on Tallinn üle võlli venestunud. Igal sammul kõnetatakse sind endastmõistetavalt vene keeles. Ikka veel! Vastan siin sündinud-kasvanud umbvenelastele eesti keeles: «Mina elan 43 aastat Pariisis. Läksin sinna prantsuse keelt oskamata. Aga ei arva, et küll mina panen Pariisi minu keelt rääkima!» Saan vastuseks: «A mina rjaagib eesti keel.» Okei, palun üritagu siis! Ma ei naera ta aktsendi üle. Ülbet venekeelsust kostab tänavail häälekamalt kui nõukaajal.